Proosaliselt muinasjutuline

Jõulueelsed tegemised

2011-12-26T03:00:00.000-08:00

Juba ammu lubasin teid oma asjadega surmani ära tüüdata. Tuleb välja, et hoopis mina olen see, kes on surmani tüdinud. Kuna enne laadatamisi polnud võimalik päevavalgusega pilte teha, said need sellised... ja kuna mul jutuisu kah praeguseks otsas, rohkem ma ei mulise.

Laadajuttu

2011-12-11T23:47:00.001-08:00

Mööda on saanud hullumeelne nädal ja veel hullumeelsem nädalavahetus. Seljataga on esimesed laadaristsed ja kõrva taha pandud esimesed laadatarkused. Kaotsi läks nii palju unetunde, et mõlemal laadahommikul magasime me kõige täiega sisse ja saime üsna napilt õigel ajal laadale kohale. Laupäeva õhtu veetsime ühel armsal perekondlikul pisikesel pulmapeol, kus väsimus nii võimust tahtis võtta, et kohati oli raske ärkvel püsida.

Selgeks sai ka see, et rohkem kui müümine, loeb laadal see, kellega sa jutule saad ja meelde jääd. Värskas tekkis mul väga pikk jutuajamine ühe Moskvast pärit noore ja võluva naisega, kellega jõudsime vestelda päris paljudel käsitöö teemadel. Selgus ka see, et tuleb võtta kätte ja teha endale visiitkaardid, sest vajadust kontakte jagada oli küll ja veel.
Kohe Põlva laada alguses astus laua juurde üks väga tuttava näoga naisterahvas ja selguski, et Silpsolps tundis mu ära pelgalt ehete järgi! See oli mulle väga-väga suureks üllatuseks ja heaks meeleks. Ühtäkki polegi ma enam suvaline, anonüümne nägu Internetis. Laupäeva õhtul saabus meilile ka seesamune pilt temalt, suured tänud!
Kui veel kedagi konkreetset välja tuua, siis oleks see Tea Lüüsi, kes valmistab searasvast erinevaid seepe. Temaga tegime me toredat vahetuskaupa - Kaspari meisterdatud küünlajalg kolme mõnusa seebi vastu.

Laadajärgselt jätkub mõttekohti. Väga huvitav oli vaadata inimeste otseseid reaktsioone ja emotsioone meie tehtule - Internet seda võimalust ei paku. Samuti keerlevad mu peas järjekordselt mõtted selle üle, kuhu liikuda oma isetegemistes edasi.

Õige varsti kallan ma teid taaskord üle asjadega, mis käsitöömaratoni käigus valmisid, aga enne seda puhkan ma ise veidi oma käsitööst ja tegemistest. Või noh, puhkusest ei saa rääkidagi, enne tuleb likvideerida kasvavad pesuhunnikud ja teha trollikoopast jälle mõnus kodu!

Värvilaigud kõrva

2011-12-07T02:08:00.001-08:00

Esimest satsi isetegemisi jäävad lõpetama kõrvarõngad. Ei midagi erakordset - lihtsad, igapäevased, aga ilusad. Viimased pole üldse mõeldud suvel kandmiseks, vaid koledate ilmadega soojuse südamesse toomiseks!

Olgu öeldud, et varsti võib näha tervet märkmikuperekonda, küünlaid ja lisa saavad ka ehted ning kaardid!

Nüüd aitab laisklemisest! Tegudele!

Viitsimisest

2011-12-06T01:03:00.001-08:00

Olen täheldanud, et kui mul on siin blogis järjestikku mitme postituse jagu asju ette näidata, jääb juttu aina vähemaks.

Osati ehk ka seetõttu, et käsitöö on minu jaoks mingi iseendaga rahu tegemise viis. Kui öeldakse, et süüa ei saa halva tujuga teha (ja sellega olen ma nõus), siis käsitööks sobivad tugevad emotsioonid väga hästi. Ka negatiivsed.

Mind see nokitsemine rahustab. Lapsest saadik on tugevad pinged kuidagi kätega seotud, igasugune sõrmitsemine, erinevad materjalid, struktuurid, kontrast kõva ja pehme, sileda ja krobelise vahel, vms, on alati kuidagi rahustanud.

Minult on palju küsitud, et kuidas ma viitsin neid asju nokitseda. Seepärast viitsingi, et see paelub mind, need materjalid, kujud, värvid, struktuur... minu jaoks on see rahuldust pakkuv. Ja kui see kulmineerib visuaalselt nauditava kontrastiga, ongi olemas tugev põhjus viitsida.

Jõulukaunitarid

2011-12-04T08:01:00.001-08:00

Jõud pole veel raugenud! Juba tükk aega tagasi valminud ehtest on mul teile näitamist veel kahe postituse jagu, lisaks töötavad usinad käed pidevalt praegugi. Laat on ju vähem kui nädala pärast!

Need ehtekomplektid on justkui õed. Väga palju sarnasusi detailide ja värvide suhtes, teisipidi siiski eriilmelised, kuid jõulupidudeks kahtlemata sobivad!

Neilt fotodelt tuleb välja üks pildistamisega seotud probleem sel aastaajal - valguse vähesus. Peale lõunat hakkab nii kiiresti pimedaks minema, et ühe satsiga pildistatud ehete fotodel on üüratud valguse erinevused. Eks siinkohal mängib rolli ka minu amatöörlikkus ja oskamatus asju vastavaks sättida, kuid ma üritasin parimat!

Aga nüüd on mul aeg minna tagasi töölaua taha ja usinalt edasi lõikuda, kleepida ja õmmelda!

Skalpelliga paberi kallal

2011-12-02T11:31:00.001-08:00

Käsitöölahing jätkub! Täna võin juba ka avaldada, millest selline hunnik asju. Nimelt, mind ja Kasparit võib kohata 9. detsembril Värskas ja 10. detsembril Põlvas jõululaadal! Nüüd töötab päkapikkude töökoda täie hooga, et esimeseks laadakogemuseks kenasti valmistunud olla! Kel võimalik, tulge kaema ja ostma, kel mitte, soovige meile niisama edu!

Mis puudutab meisterdamisi, siis ma ei suuda kuidagi monogaamses suhtes olla. Ma tahaks teha kõike, ja nagu varemgi maininud olen, on paber üks minu nõrkusi. Täna esitlen teile paberit ühepoolsete kaartidena. Nagu ikka - kontrastid, mustrid, läige, metallik, efekt ja vint natuke üle. Mulle väga meeldis neid kaarte teha, just see ise loomine!

Nende kaartide näo on suuresti kujundanud sundlus. Kuigi ma väga sooviksin soetada endale mustrilisi auguraudu või templeid või mustripresse või ... (täida lüngad), ei ole mu rahakott selleks veel valmis (ja nagu te teate, siis mul on mitu käsitöölist armukest, kes endale alimente nõuavad). Siiski soovisin ma luua kauneid ja omanäolisi kaarte, ning kuna üks kena inimene varustas mind hunnikute nugadega, mille seas on ka skalpelli sarnane kunstnikunuga, asusin ma katsetama.

Mõnes mõttes ma isegi tunnen, et see ise skitseeritud ja käsitsi välja lõigatud motiiv on palju hinnalisem kui mustrirauaga lõigatud perfektne kujund. Esiteks otsast lõpuni minu looming, teiseks kordumatu. Samas, ma ikkagi ei loobu unistusest, et tasapisi ma neid peeneid vahendeid endale ka hankida suudan.

Aga ma ei hakka varjamagi, et ma olen nende kaartide üle uhke! Kahtlemata ei ole need täiuslikud ja mul on siinkohal palju areneda, kuid ma tunnen, et just see skalpelliga sehkendamine sobib mulle!

Heureka!

2011-12-01T12:36:00.001-08:00

Üle pika aja olen ma tagasi ja ütlen juba etteruttavalt ära, et järgnevatel päevadel kavatsen ma teid oma blogipostitustega surmani ära tüüdata. Kuigi elu on olnud mitmekülgne, ei ole ma kaua loorberitel puhanud ja viimase nädalaga on päris palju tehtud, kuid vähemalt sama palju on veel teha. Kavas on esimest korda oma tegemistega koduseinte vahelt välja tulla, aga sellest lähemalt siis kui asjalood kindlad.

Tänaste eksponeeritavate ehtekomplektide üle olen ma eriliselt uhke. Nimelt, juba päris kaua aega tagasi, päris ehtemeisterdamisega tegelema hakkamise alguses, ostsin ma kaks Itaalia stiilis roosade lilledega klaasist ripatsit. Need tundusid olevat tõeliselt kaunid ja uhked. Kuna toona ei osanud ma ehtetarvikuid kuigi sihipäraselt osta, valisin need, mis lihtsalt lahedad tundusid, mõtlemata, kas ma oskan neid kasutada.

Need ripatsid on tõepoolest kaunid ja ma tean, et päris mitmed ehtemeistrid on need lihtsalt paela otsa riputanud. Ainus, kelle puhul ma olen näinud teistsugust lahendust, on olnud Lariata, kes heegeldas pärliussi, mis on väga šikk.

Ma ei tahtnud minna lihtsama vastupanu teed ja ega mulle ausalt öeldes seemnehelmestega jändamine nii väga ei meeldi. Ilmselt seetõttu, et enamik ainult pisipärlitest valminud ehted ei ole päris minu maitse ja nägemus, kuigi loomulikult on imelisi erandeid. Oma ehetes kasutan ma neid tavaliselt efekti ja kontrasti andmiseks.

Nii proovisin ma päris mitu korda luua ehet, kus need ripatsid ära kasutada. Ei õnnestunud. Ning ühtäkki, mõned päevad tagasi, tekkis mul täielik valgustuslik moment!

Mul on olnud ka üks teine väljakutse. Nimelt, kunagi kevadel otsustas üks tubli käsitöölane, et ehteid ta enam valmistada ei soovi ja müüs kogu oma kraami väga mõnusa hinna eest maha. Õnnesärgis sündinud ostjaks osutusin mina.

Kuna inimesed on erinevad, erinevad ka nende nägemused, eelistused ja lähenemised. Esimest korda sain ma pista oma nina kellegi teise valikusse. Ja see oli nii hirmus põnev! Tunnistan, et päris arvestatav osa asjadest on sellised, mida ma ise ei valiks, see on selgelt subjektiivne ja loomulik. Ma usun, et väga paljud ehtemeistrid leiaksid, et mul on valdavalt kokku ostetud asjad, mida nemad ei eelistaks ja see tegelikult ongi seesamune mitmekesisus, millest Isetegija käsitööehete kultuuri teemas juttu on olnud.

Ma otsustasin, et avardada oma "loomingulisi" piire ja võtsin eesmärgiks kasutada oma ehetes neid materjale, mida ma ise ei oleks valinud, ja teha seda mitte suvaliselt, vaid tundega, et see on MINU ehe!

See viimane on nimelt minu jaoks ülimalt oluline. Vahel ma nokitsen midagi ja panen nõutult kõrvale. Ma saan aru küll, et oleks inimesi, kes seda kannaksid, aga ma ei tunne seda MINU emotsiooni. Sellist ehet ma ei kingi, eksponeeri ega anna kellelegi. Ta jääb ootama, millal ma taban ära, mis täpselt puudu on.

Alloleval pildil nähtav ripats on täpselt selline, mis ise minuni teed ei leiaks, sest ma armastan natuke konkreetsemat, tugevamat muljet. Ometi, inspireerituna eelmisest ehtest, sai ühe lauluga kohe valmis tehtud ka järgmine, mis mulle väga meeldib. Kujutlen teda blondi põhjamaise iluduse kaelas. Näis, milline saab olema tegelikkus.

Ma olen rahul, et viimase perioodi ehetes olen ma enda hinnangul üsna edukalt suutnud väljakutsele vastu astuda ja vist kõigis neis on rohkem või vähem x-faktorit minu kastmes!

Vestern!

2011-11-08T14:12:00.000-08:00

Mu blogis veerevad suured heinapallid nagu mõnes vesternis enne duelli. Aga nüüd läheb paugutamiseks!

Tegelikult on viimasel ajal olnud pidev kuulide vihin, sada asja sajal rindel. Juba kaks kuud järjest olen ma taaskord raadio Martas kahel päeval nädalas see, kes meelt lahutab, uudiseid räägib ja muusikat mängib. Kogu perele on tähendanud see muutusi tavapärases rutiinis ja kohati on olnud ka raske harjuda. Nüüd hakkab rütm käppa saama ja aina enam suudan päevaplaani erinevaid asju mahutada.

Mõneks ajaks olen ma alates uuest nädalast küll peaaegu kõigest eemal, et teha korrektuure oma tervises, kuid pärast seda olen valmis veelgi enamaks!

See ehtekomplekt võlus kohe ära mu ema. Uskumatul kombel said siin kasutatud helmed, mille puhul mõnda aega tagasi arvasin, et need vist seisma jäävadki, ja ehtesse ei saanud neid pandud mitte lihtsalt ära tarbimise eesmärgil, vaid peos veeretades hakkasid nad koos elama. Nagu minu puhul ikka, kontrastne, kuid samal ajal väga naiselik.

Ka see kee kadus kiiresti, sel korral ämma kaela. Mind võlub selle kee juures kõik, ühtaegu nagu pidulik, oma sädeleva punasega, teisipidi maalähedane, laialt kasutatav, kerge Aafrika mõjutusega. Naiselik, ürgne, tugev.

Mulle meeldib lehvikukujuliste detailide veidi äraspidine kasutus. Need kõrvarõngad on väga liikuvad, väga kerged ja väga pilkupüüdvad.

Hetkel ootavad pikisilmi omanikku!

See kee tõmbas enda juurde Maria. Pean ütlema, et see pilt vist tegelikult ei too selle ehte ilu välja. Selged värvid kombineerituna suitsuste üleminekutega ja taas, kontrastid. Jõuline ning sirgjooneline.

Inspiratsiooni saanuna meisterdasin päris pikki tunde neid jõululinde. Lõpptulemusena valmis kokku 9 täiesti erinevat kaarti, igal käsitsi valmistatud ja sisse pressitud mustriga fimost nööp ning käsikirjaline jõulusoov. Kaardid on väga ilusal kunstipaberil, mis täiendab lihtsat kujundust.

Hetkel on kõik kaardid saadaval.

Mul on õnnestunud kuidagi sedasi, et tihti jõuavad vajalikud asjad minu juurde oma tee läbi erinevate inimeste. Ju on see siis märk, et ma peaksin oma tegemistega jätkama. Tee minu juurde on nüüdseks leidnud ka suurepärased noad, millega mul on plaanis palju katsetama hakata. Pildil olevad väljalõigetega kaardid on esimesed ja seetõttu kaugeltki mitte täiuslikud, kuid potentsiaali peaks olema. Ülejäänud kolm on lihtsad ja universaalsed õnnitluskaardid.

Lõpetuseks midagi hoopis teisest valdkonnast.

Ma vahepeal lubasin endale, et ma ei hakka lähiajal mõtlemagi mingi kolmanda hobiga tegelemisele. Praegu hakkab juba tunduma, et mul tuleb oma sõnu süüa.

Söögitegemist armastan ma tegelikult nii või teisiti. Kooke on tehtud ohtralt ja mõned puuviljatordid on siin teilegi näidatud. Mõni aeg tagasi käisin ühes väikeses torditeemalises õpitoas ja sain natuke nippe, kuidas edaspidi oma sünnipäevatorte paremini teha. Pisipojale sünnipäevaks torti planeerides hakkas mul juba vaikselt tuluke silmis põlema, oleks heal meelel ostnud igasuguseid vidinaid, et neid järele proovida. Õnneks lasin kainel mõistusel ja rahakotil peale jääda ning mõtlesin läbi, kuidas oleks võimalik teha väheste töövahendite ning mõistliku hinnaga kena tort.

Ühe nädala jooksul saigi valmistatud kaks torti. Esimene suuresti katse-eksituse meetodil ja teine juba esimese vigu arvesse võttes. Ma nautisin nende tegemist niivõrd, et kohe hakkasid peas keerlema uued ideed ja mõtted ning oleks kohe tahtnud tellida endale hunniku töövahendeid ja materjale. Praegu tuleb sellele aga pidurit tõmmata ning oodata aega, mil olulisemad prioriteedid on kaetud.

Arvutasin puhtalt huvi pärast ära ka selle, palju tort mulle maksma läks ja minu üllatuseks tuli ühe tordi toorainete hinnaks umbes 8€. Esimese tordi kohta ei taibanud kella jälgida, kuid teist valmistasin koos martsipanist roosidega kokku 3,5 tundi. Kui nüüd juurde arvutada, palju maksaks elekter ja miinimumpalgaga tunnipalk, siis väga odav see tort tõesti ei oleks ning mõne inimese seisukohast tuleks mõttekam kellegi käest tellida või poest osta, kuid arvestades seda, et ma tegelikult nautisin seda tegemist väga, tasus see end kuhjaga ära.

Kaktuse asemel

2011-08-28T07:34:00.000-07:00

Täna lasen peamiselt piltidel iseenda eest rääkida. Selline kingitus sai meisterdatud oma ämmale sünnipäeva puhul. Ei olnudki kaktus!

Suitsuselt salapärane

2011-08-26T08:45:00.000-07:00

Panete tähele, et mida tihedamalt ma postitan, seda hõredamaks jääb jutt? Vististi seepärast, et kogu üleliigne energia on juba ära suunatud, kõik emotsioonid pandud käte kaudu esemetesse. Minu oma varikätkid?
(Ilmselgelt liiga palju Potterit!)

See komplekt on tehtud tellimusena ühele toredale naisele, eeskujuks üks teine, tunduvalt lihtsakoelisem varemalt valminud kee.
Mulle meeldib mängida ehetes ühe ja sama värvitooniga, kasutades hoopis erinevaid materjale, kujusid, tekstuure. Mängida pisidetailidega, mis esmapilgul on märkamatud, kuid annavad esemele hinge. Must, näiteks, tundub olevat üsnagi üksluine värv, kuid tegelikult on mustal sada nägu. Sel korral on ta kergelt sillerdav, edev ja uhke, tantsides tangot suitsuselt salapärase lillaga.
Ma tahan siinkohal rõhutada, et ei, minu hinnangul see pole pidulik komplekt, vaid väga laialt kantav ning kombineeritav.

Suurprojekt

2011-08-20T07:24:00.000-07:00

Üks armas inimene, kutsugem edaspidi teda koodnimetusega Särakas, palus, et teeksin tema sõbrannale uue köögi valmimise puhul kingituseks retseptiraamatu, kuhu saaks ise retsepte sisse kirjutada ja lehti vahelt ära võtta ning tagasi panna. Värviskeemiks pidid olema sügisesed soojad toonid.

Sellest sai üks väga suur katsetamine. Kahtlemata oleks paljusid asju saanud lihtsamalt, mis oleks teinud ka ajakulu kõvasti väiksemaks, aga mulle tundus, et siinkohal poleks käsitööl mõtet kui puuduks erilisus. Seega, valisin sisse nelja erinevat värvi paberid ja neli erineva mustriga liistupaberid. Suur töö oli kõigi mõõtudesse lõikamine, seda enam, et mul pole paberigiljotiini. Liistude üheks mõtteks, lisaks ilule, oli augukohtade tugevdamine. Liistud said kiletatud, et suurendada vastupidavust, samuti kiletasin nurgad, et kui köögis kokkamiseks läheb ja vaja lapata või kätte võtta, nurgad ei määrduks. Söögitegemine võib vahel päris suur mökerdamine olla.
Kogu raamatu tegemiseks läks mul ühtekokku umbes 15 tundi. Vahepeal tuli isegi mees appi lõikuma. Ma kordan, kindlasti oleks saanud lihtsamat, aga mind kannustas eelkõige võimalikult hea lõpptulemus.

Nii nöör kui ka tagakaant ja selga katvaks materjalikiks on pruun nahk. Ikka mõeldes eelkõige vastupidavusele ja lollikindlusele. Esikaas on ebapraktilisem, kaetuna paberiga.

Kuidagi nii palju on sellesse tegemisse antud, et raske on rohkem midagi rääkida. Mul oli nii suur kergendus kui lõpuks selle valmis sain. Käisin ja silitasin, võtsin lahti ja panin kinni tagasi. Ja nii mitmeid kordi. Kahjuks ei saanud ma kuigi häid pilte, et sest valmimise momendiks oli kell juba hilisem ja enam head valgust ei olnud, ometi tahtsin ma kindlasti kohe selle posti panna.
Ja minule omaselt läheb midagi ikka viltu. Suutsin kirjutada ühe numbri valesti ja minu pakk rändas alguses valele inimesele, kes, õnneks, oli aus ja tore inimene ning olukord sai oma lahenduse.

Igatahes, siin ta on, see minu suurprojekt! Ma olen väga uhke ja rahul ning loodan, et ka kingisaaja ise rahule jääb!

Õelus

2011-08-17T00:20:00.000-07:00

Follow my blog with Bloglovin

Ei-ei, sugugi mitte see kaikaid kodaratesse virutav õelus, vaid õ(d)elus. Need kaks kaelakeed on omavahel õed, ühest küljest sarnased, kuid teisipidi ka erinevad.

Esimesel pildil olev komplekt on mulle. Uskumatu, aga tõsi! Antud juhul hakkas lihtsalt mängima rolli mu vaimustus neist materjalidest ja juba siis kui pakk USAst saabus, lubasin, et neid helmeid kasutades pean iseendale ka midagi tegema. Sel korral ma ei murdu, ma ei anna/kingi/müü seda ära! Taganemisteed ka pole, ma olen neid juba kandnud ja siiagi kirja pannud!

Teisel pildil olev kee on Maria oma. Temal kõrvarõngaste installeerimise jaoks vajalikku riistvara pole, seega, neid ma ei teinud.

Mulle endale tundub, et mul õnnestus tabada enda ja tema riietusstiili eripärasid. Minu oma rikkalikult edev, tema oma puhtamate joontega ja minimalistlikum.
Iseenda puhul ma tean, et see komplekt leiab mul palju kasutust, olles üsnagi universaalne minu riiete jaoks. Loodan, et ka Maria puhul täppi panin!

Impulss

2011-08-16T03:39:00.000-07:00

Üle pika-pika aja sai pärleid sõrmede vahel veeretatud, kohe mõnuga. Eile valmis tegelikkuses lausa viis kaelakeed ja kolm paari kõrvarõngaid, aga ülejäänud saavad hiljem eksponeeritud.

Nagu näha, vaimustavad mind endiselt need imelised lihvitud klaashelmed. Neid pole enam kuigi palju alles ja sellest on kahju. Veel rohkem kahju on, et ilusa lihviga klaasi liigub siinkandis vähe.

Üleüldiselt ahistab mind üha enam võrdlemisi kesine ja kehv ehteosade valik. Ilusaid detaile, eelkõige metallist helmeste ja ripatsite näol, on vähe. Need vähesed aga kasutuses suuremal hulgal kohalikest ehtemeistritest.

Senini pole ma iseseisva välismaalt tellimiseni jõudnud. Kuidagi pole viitsimist olnud, vaja ju rohkem süveneda ja kontrollida, et võõras keeles informatsioon detailideni mõistetav oleks ja kuskil ise mõnda koledat viga ei teeks. Nüüd tuleb aga vägisi lähiajal kätte võtta, sest ma enam ei leia neid asju, mida ma soovin.

Üldse on suhtumine tehtavasse muutunud. Selget visiooni on rohkem, kuigi ka täiesti impulsiehteid esineb. Alguses tundus see mulle nii müstika, et teed visandi ja selle järgi ehte, praeguseks tekivad pähe mingisugused kindlad pildikesed, mida ma teostama asun. Ja vahel lihtsalt helmeid vaadates hakkavad käed omasoodu tegutsema, nagu nende ehete puhulgi.

Ehted on saadaval!

Ilusad mõtted...

2011-08-14T14:26:00.000-07:00

See märkmik läks kingituseks ühele väga ilusale inimesele, ilusate mõtete raamatuks. Loodetavasti jätkub neid edaspidi ainult väga palju!

Vahepeatus

2011-07-28T23:02:00.000-07:00

Vahel on vaja istuda maha, vaadata tagasi ja mõelda edasi. Viimati tegin siin blogis sarnase tagasivaate 21. veebruaril ja täna NEID RIDU lugedes pean ütlema, et olen astunud samme unistuste suunas. Täna räägin üleüldiselt oma vahepealsetest tegemistest.

Paber
Mul on endalgi naljakas mõelda kui suur tegelikkuses on mu armastus kirjatarvete vastu. Õnneks ma pole päris üksinda, Maria ja Eleri jagavad mu vaimustust, mis laseb minul end veidi normaalsemana tunda. Usun, et kunagi kirjutan ma teile põhjalikumalt sellest kiindumusest.
Viki õpitoas käimine oli minu jaoks väga suur asi. See on nii äraütlemata mõnus, et ma võin ja saan ja oskan teha ise midagi ilusat. Juba materjalide valimine - paber pole enam lihtsalt paber.
Ma teen oma töödes veel kohutavalt palju vigu. Lõpptulemusena on asju, mis ei ole kukkunud ideaalselt välja, sest mu kogemus on nii väike, aga iga korraga läheb paremaks ja mõnusamaks. Näiteks Greetelile märkmiku tegemine oli minu jaoks puhas nauding ja kuigi sealjuures oli vigu, oli minu jaoks tulem nii väga lähedane kuvandile minus peas. See tegi mind õnnelikuks, sest järelikult ei raiska ma aega asjale, milles mul kätt ega lootust pole.

Pilt
Kui ma olin algklassides, unistasin ma polaroidkaamerast. Ilmselgelt oli see mu vanemate rahakotile liig raske koorem kanda, kuid algklassilapsena oli korraliku seebikarbi omamine ka juba suur asi. Teadmine, et ma tahan sellest valdkonnast rohkem osata ja teada, on mu kuklas tiksunud sealtpeale.
Hiljem, peale laste sündi, on koguaeg olnud küll suur vajadus isikliku fotokaamera järele olemas, kuid seda me ometi ei ostnud, vaid laenasime vanematelt, sest teadmine ja unistus tiksus ikka veel kuklas ja otsustasime oodata aega, mil saame osta korralikuma kaamera.
Aega võttis, aga asja sai. Meie pere uus liige, Nikon D5000, on täpselt paras meiesuguste jaoks. Sellest ajast peale olen ma üritanud end harida, kuid nagu te arvata võite, on kahe väikese põngerja, kodu ja käsitöö kõrvalt seda aega just nii palju kui... Seega pole ma ka just kuigi kaugele jõudnud, kuid sellegi poolest olen üritanud ikka võimalikult paljudesse kohtadesse kaamerat kaasa võtta, et erinevates olukordades oma kaamerat tundma õppida. Ja on ka neid laste lõunaunesid, kus ma olen kolm tundi järjest tooli pildistanud.

Pärl
See on naljakas, et kuigi ehted on minu jaoks ülalmainitest kõige suurema tähelepanu, aja ja armastuse saanud valdkond, on mul väga raske kirja panna oma viimase aja mõtteid sel teemal. Mida aeg edasi, seda enam kasvab rahutus ja rahulolematus. Kuigi tehniliselt võiks mõne kee kokku panna 10 minutiga, siis aina tavalisemaks saab ühe asja kallal tundide viisi istumine, kombineerimine, lahti lammutamine ja uuesti kombineerimine. Tulemuseks võib olla pealtnäha väga lihtne kee, kus on näiteks ainult kahte sorti helmeid. Nii on ka koguseliselt tehtud ehete arv mingi ajaühiku kohta pigem kokku kuivanud, kuid sealjuures minu rahulolu iga valminu eseme kohta suurem. Ära on kadunud kärsitus, et palju ja korraga, kõikides asjades, vaid võtan aega rahulikult tööd teha, kuni saan õige tulemuse.
Viimase aja asju vaadates tundub, et üldmõistes on mul vaikselt õnnestumas oma käekirja ja stiili leidmine ning hoidmine. Ka minu tarvikute ostmine on muutunud, muutunud on see, mille järgi ma neid valin, millise pilguga neid vaatan. Enam ei leia teed minu ostukorvi asjad, mis on lihtsalt ilusad või vinged, vaid need, mis on minu jaoks tõesti rusikad silmakoobastes. Kuigi, minu pärlikarbis leidub mitmetel põhjustel ka neid helmeid, mis väga minu moodi ei ole ning seegi on omaette väljakutse - kuidas need ära kasutada nii, et minu stiil jääks. Osadega on õnnestunud, paljud ootavad aega.
Ehete poole pealt on praegu ka kogumise aeg. Mul on hunnik uusi ideid, mille teostamiseks veel vahendeid ei ole ja nii ma üritan sammukese haaval uue tasandi poole astuda, kogudes eelteadmisi, täiustades ideid.

Inimene
Viimasel ajal olen ma saanud pühendada palju rohkem aega iseendale ja toredatele inimestele. Neile, keda tunnen ammu, kui ka neile, keda alles tundma õpin. Ja see on äraütlemata tore. Kõige olulisem on ehk see, et läbi teiste inimeste õpin ma tundma eelkõige ennast ja see aitab õnnelikumana edasi minna ning väljakutseid vastu võtta.

Ja nüüd ikka ja ainult edasi!

Suvised keed

2011-07-25T03:17:00.000-07:00

Nagu näha, olen ma viimastel päevadel kohe eriti-eriti blogimise lainel. Eelmisel nädalal oli terve hunnik asju, mis tegemist ja valmimist ootasid, mõned asjad on veel poolikud ja neist saab pikka juttu hiljem.

See lihvitud lillade klaashelmeste ja teokarbist lapikute helmestega kaelakee läks ühele väga toredale naisterahvale tänutäheks minu poolt. Ma sain päris palju pead murda, millised lahendused talle meeldida võiksid, millised värvid sobida. Loodan, et väga mööda ei pannud!

Õde palus valmistada oma sõbrannale sünnipäevaks kee. Nõudmisteks, et oleks pikem kee veidi rokiliku stiiliga, kuid samas siiski naiselik.Kasutatud sai tiibeti hõbedast ripatsit ning helmeid ja klaashelmeid.

Nüüd läheb jälle meisterdamiseks!

Ood naiselikkusele

2011-07-25T00:27:00.000-07:00

Aeg on näidanud, et mida kindlam idee ja kavand peas tiksub, seda parem on üldjuhul tulemus. Jah, ka eksperimenteerides ja planeerimata saab väga huvitavaid ja kauneid lahendusi, aga tihti tekib olukord, kus mingi asi pole erinevatel põhjustel kohe teostatav. Kui aga liikuda vaikselt ja tasapisi eesmärgi poole, on tulemus alati läbimõeldum. Isegi, kui töö käigus tuleb mõnes asjas muudatusi teha.

Seda märkmikku olen ma juba ammu plaaninud. Mõeldes täpselt oma armsale sõbrannale, Greetelile. Nii söendasin esimest korda Fimo kätte võtta ja proovida, näitasin ka teile tulemit siin. Siis said Fimoroosid terve igaviku kapis oodata, kuni selgus, et tuleb jalge alla võtta tee Tallinnasse, ning Greetel oli lahkelt nõus mind võõrustama (endale täpselt teadvustamata, et sellega kaasneb magamata öö, rämpstoit, põrgukuumaga mööda kaubandusasutusi patseerimine ja palju muud huvitavat). Asusin tegutsema!

Algselt pidi märkmik üleni must tulema, aga kui selgus, et nii suurt musta nahatükki mul pole, hakkasin lahenduste peale mõtlema. Mingi muu värv esikaanel, kui must, polnud mõeldav, muidu oleks märkmik kaotanud kogu plaanitud efekti ja stiili. Nii sai otsustatud, et tagakaas saab olema kaetud valge nahaga.

Ka selle märkmiku tegemisel õppisin palju, mida järgmisel korral arvestada, kuid usun, et tegin oma parima. Mulle meeldib märkmiku üldvälimus ja, et minu meelest ühtib see Greeteli stiili ja olemusega. Tundus, et ka talle endale meeldis. Taaskord kehtib siin teada tõde, et armsatele inimestele kindla mõttega on parim meisterdada!

Ja veel, Greetel peab Köögikunstniku blogi, kus on palju imetoredaid retsepte. Kutsun üles külastama!

Südamejõuga!

2011-07-24T12:47:00.000-07:00

Mulle on antud maailma kõige fantastilisem ema! Seda, kui oluline ja eriline on mu ema minu jaoks, on võimatu isegi minul, täielikul verbaalsel liialdajal, kirja panna. Ja minu väga erilisel emal oli hiljuti sünnipäev!

Kolm aastat tagasi kinkisid armsad sõbrad mulle sünnipäevaks imekena presskannu, mis on saanud palju tähelepanu. Minu presskann on mu suur lemmik, minu hea tuju looja, väljendab minu armastust kange musta kohvi vastu. Ma nutan end puruks, kui mu armas kann peaks kunagi katki minema.
Ka mu ema on mu presskannu näppinud ja kiitnud. Et on ilusam kui tavalised. Kui tuli temaga juttu, et siin-seal on soodushinnaga saadaval valge keraamiline presskann, oli ta esimese küsimus, et kas ikka südamega. Ei, südant polnud.
Mõeldes sellele, mida emale sünnipäevaks kinkida, turgatas pähe, et ma võiks osta kannu ja ta ära ilustada. Lihtsalt niisama süda oleks olnud antud juhul igav, tavaline, ebaoriginaalne ja nii ma hakkasin joonise kallal nuputama. Mingil põhjusel lõid mulle silme ette Polkovniku pitsipiparkoogid ja nende eeskujul valmis esialgu eskiis ning seejärel kannu maaling ise.
Ma ei valitse pintslit. Pliiatsiga suudan paberile saada enam-vähem soovitu, aga ma ei oska arvestada pintsli vetruvuse, pehmuse, pintslikarvade laiali vajumisega. Seepärast on tegelikult terve hulk asju, mille puhul kannu juures vigiseda. Aga tegin nii põhjalikult, nii püüdlikult ja nii südamega kui oskasin. Loodan, et seda on ka näha! Kokkuvõttes tundub mulle, et nüüd on tal vist ilusam kann!

Teine kingitus polnud teps mitte planeeritud. Lönta-lönta, pead norus, astusid minu juurde mu vennad ja õde, ning teatasid, et neil pole midagi emale kinkida. Võtsin veidi mõtlemisaega. Surfasin Internetis. Mõtlesin veel. Ja mõtlesin välja.
Panin nad tegema paberist roose. Õde joonistas spiraalid paberile ette. Keskmine vend lõikas need püüdlikult joonte järgi välja. Pesamuna rullis ohates roosideks. Ma olin isegi hämmastunud, millise ennastohverdava pühendumusega nad seda tegid, õige vähe virisedes, tõelise meeskonnana. Ja kuigi pesamunal vahepeal hing kohe tõsiselt täis sai, ei andnud ta alla, vaid püüdis edasi. Ja teised tulid talle appi. Iga roos on erinev, veidi ebatäiuslik, kuid näitab, millise armastuse ja südamejõuga ta tehtud on.
Mina valmistasin ja viimistlesin raami. Taaskord, kogu südamega!

Kui hea tunne on teha ja kinkida kallile inimesele!

Kingisaaja on selgunud!

2011-07-11T01:08:00.000-07:00

Armsad sõbrad!

Tahtsin teile kohe hästi pika jutu kirjutada, piltidega, ja puha, aga see on juba nii pikale veninud, et otsustasin mitte kauem viivitada.

Vahepealne nädal on möödunud kiirelt ja tegusalt. Jah, eelmisel teisipäeval täitus mul 22 aastat. Minu sünnipäev möödus mulle armsate inimeste seltsis maakodus, metsikult. Ei mingeid erilisi tingimusi, aga mõnusaid momente sellegi poolest. Näiteks, 5. juuli hommikut alustasime õues lõkkel pannkookide küpsetamisega (malmpannil). Rüüpasime kõrvale kuuma kohvi ja pannkoogile panime maasika-piparmündi toormoosi... mmmmm...

Minu sünnipäeva "suurfestival" on veel ees. Ootan seda väga!

Ja nüüd minu pisikesest kingitusest.

Loosimises osalejaid oli küll napilt, aga mis siis. Tegelikkuses liitus minu blogi lugejatega selle perioodi jooksul rohkem inimesi kui kommentaari kirjutas. Ka see on tore. Esimene auhind ongi selline sümboolne ja pisemat sorti, ehk kunagi teine kord midagi suuremat ja uhkemat. Ka ei olnud mu eesmärk koguda paljalt arvu mõttes rohkem lugejaid, vaid, et need, kes muidu nagunii lugemas käivad, võiksid end ära märkida - mind ju väga huvitab, millised on need inimesed ja mida toredat nad teevad. Aga see selleks.

Loosi lasin võtta pisitütrel. Kirjutasin nimed paberilipikutele, rullisin ühesugusteks kokku ja lasin tal valida. "See," ütles ta. Kõrvarõngad ja kommikarbi saab endale Greetel! Palju õnne!

Aga, et mulle ei meeldi piltideta postitused, kaunistavad tänast piilupildid ühe minu jaoks suure projekti algusest. Veel ei oska ennustada, mil sellega valmis saan ja ka teiega tulemust jagan. Ja tegemisel on veel terve hulk pisemaid ja suuremaid asju!

5000 külalist ja tilluke kingitus!

2011-06-30T07:35:00.000-07:00

Kallid sõbrad!

Täna täitus Proosaliselt Muinasjutulisel 5000 külastust, mis pole just suur arv, kuid mitte ka pisike. Selleks puhuks läheb siin esimest korda jagamisse tilluke kingitus.

Loosimises osalemiseks palun teil kontrollida, et olete juba mu blogi jälgija (Follower) ja postitada siia kommentaar, milles on kindlasti meiliaadress. Kommentaare ootan kuni enda sünnipäevani, 5. juuli keskööni, ja peale seda loosin need kõrvarõngad (ja pisikesed üllatusmeened) kommenteerijate vahel välja.

Kaunist suve jätku,
Kristina

Suvi on...

2011-06-27T23:21:00.000-07:00

...kõrvarõngaste aeg!

Jälle need minu jaoks hirmhinnalised lihvitud klaashelmed ja suur lemmik türkiis.

Lõpuga lugu...

2011-06-27T00:53:00.000-07:00

Juba nädalapäevade jagu on see pildike üleval rippunud Isetegijas ja Facebookis, kuid tol päeval polnud Blogger minuga sõber ja nii ei saanud ma kuidagi oma tegemist dokumenteeritud.

Pildil olev ehtekomplekt sai tehtud kingituseks-kaunistuseks mu kallile õele, kes lõpetas põhikooli. Sellised me kolmekesi oleme, ema, õde, mina... eranditult edevad, veidi üle võlli, veidi kiiksuga... Selle pärast ei ole ka see komplekt tagasihoidlik. Taaskord on mängitud erivärvi metallidega - hõbehall ja tiibeti hõbe. Sekka sillerdavat punast.
Kallile inimesele konkreetselt mõeldes on nii lihtne teha. Kõik läheb paika ise-enesest. Nii ongi mu suurimad lemmikud valminud mõeldes kellelegi konkreetsele. Sellised ehted on saanud ka kõige rohkem kiidusõnu teistelt.

Need punased lihvitud klaashelmed on minu jaoks kulla hinnaga. Veeretan neid sõrmede vahel ja silitan, neid pole enam sugugi palju alles, kuid need on nii ilusad ja helklevad kaunilt valguse käes. Armas Maria saatis need mulle Ameerikast ja selletaolisi pole siinpool näinud.

Ja täpiks i-l on see, et esimest korda olen ma rahul piltidega, mis ehetest tehtud. Arenemisruumi on muidugi küllaga, aga see ei vähenda mu rõõmu küll karvavõrdki!

Lõpetamised ja jaanid on selleks korraks läbi. Suur osa suvest veel ees. Mul on nii palju plaane ja mõtteid, mida selle fantastilise suve jooksul korda tahan saata ning teiega jagada. Ja ma tõesti hindan iga ausat kommentaari, mille mulle jätta ihnate. Just eriti neid konstruktiivselt kriitilisi!

Suve alguse tegemisi

2011-06-10T01:10:00.000-07:00

Päevad on sellised, et kunagi pole kordagi igav. Kunagi ei teki tunnet, et nüüd pole midagi teha... Kui lapsed ja kodu mahti annavad, tuleb puhata või nokitseda...

...kuigi tundub, et nokitsetud on üsna palju, tunnen ma ise, et selleks on siiski liiga vähe aega olnud. Ideid ringleb peas palju, aga ette võetud on siiani need lihtsamad, mis ei vaja väga palju aega ja mille materjalid kohe olemas on. Viimasel ajal on suurem rõhk olnudki ehetel.

Siinkohal tahan ma tänada kallist Mariat, kes rõõmustas mind hiiglasliku pakiga otse Ameerikast, mis sisaldas suurepäraseid materjale ehete tarbeks ja imelisi pabereid kaartide, märkmike jms jaoks. Suured-suured tänud sulle! Ma tunnen end nagu laps jõulude ajal!

Jalakett õele. Kasutatud pärlmutrist ja klaasist helmeid.

Minu suur lemmik! Katsetus erinevat värvi metallide kokku sobitamisega - on nii pronksist, vasest kui ka kullakarvalisi detaile. Minu meelest on tulemus väga kena.

Lihtsam ja igapäevasem komplekt.

Need on ametlikult teised kõrvarõngad, mis ma iseendale teinud olen. Minu nõrkuseks on punane ja türkiis, üleüldse on need kõrvarõngad väga minu moodi.

Lihtsalt armsad ja lihtsad kõrvarõngad.

See kaelakee võlub mind väga! Ta on ühtpidi küll nii lihtne, peaaegu mitte-minulikult minimalistlik, aga läbikumavad valged pärlid ja kaunilt säravad lihvitud klaas-kristallid on lihtsalt imekaunid!

Õe sõbranna soovis inspireerituna õele tehtud jalaketist ka endale taolist. Valmistasin sellise ja loodan, et ta jääb rahule.

Ma armastan-armastan-armastan neid kõrvarõngaid. Siinkohal ma vist rikun oma üldist reeglit ja teen ja neid kõrvarõngaid mitu eksemplari.

Suvised ja maasikamaitselised kõrvarõngad. Lihtsalt armsad.

Üheaegselt väga lihtne, aga samas ilus ja elegantne.

Sellised on minu viimase aja tegemised. Pean ütlema, et olen hakanud nautima valget värvi, mida varem kartsin ja pidasin iseloomutuks. Seda kõikjal - riietuses, disainis, sisekujunduses ja ka ehetes. Nüüd olen mõistnud, et valge värv on täiuslik lõuend, lihtsa valge värviga annab edasi anda nii tütarlapselikku naiivsust ja romantikat, naiselikku femme fatalet, klassikalist daamilikku ilu, ja puhast minimalismi.

Päevakorda on tõusnud ka visiitkaartide-hinnalipikute teema. Kuniks probleem saab ammendava lahenduse, nokitsen ise, mis aga nõuab rohkem aega. Eile hilisõhtul valmistasin emale tööle kaasa saatmiseks ehetele juurde ka kaardikesed hindade ja kontaktandmetega. Ja pakkisin väikesesse käekotikesse, et ilus vaadata oleks.

Suvi on alanud tegusalt!

Uued trikid

2011-05-30T06:00:00.000-07:00

Kunagi aasta alguses otsisin kaartide tarbeks mõnda ideed, kuidas neid kaunistada lilledega. Ja leidsin! Valmis sai meisterdatud terve uhke valentinipäeva kollektsioon, mida pildile, kahjuks, püüda ei saanud. Nende rooside lihtsus ja välimus on mind pannud pead murdma veel igasuguste materjalide ja edasi arenduste koha pealt.

Selline näeb välja autori õpetus. Lähemalt saad uurida SIIN.

Ja selline on minu teostus. Kaugel täiuslikkusest:

Ühel päeval rändasid mõtted märkmiku tegemise suunas ja kaunistusena lõid silme ette just need roosid , mis muidu tundusid olevat täpselt ideaalsed, aga...
...mitte kuigi vastupidavad. Märkmikku pistad kotti ja laod sellele peale teisi asju. Vaid riiulit kaunistama ei ole ju märkmikud mõeldud. Ja nii mu mõte liikuski polümeersavile.

Fimot materjalina ma ei hinda. Tehislik, tühi, võlts. Sisuliselt ju plastik ja plastikut ma oma eheteski enamasti ei kasuta. Mind ei võlu sõna "Fimo", ma ei näe mõtet veeretada kümmet roosat pärlikest, mille puhul pole midagi erilist, omanäolist. Seega, kaua ei olnud mul plaaniski Fimot kätte võtta. Neelasin silmadega teiste suurepäraseid töid, Heliivika roose, näiteks, seega, ma tõesti arvan, et Fimo on väärt ainult siis kui sellega luua midagi, mida ei ole muidu saada või mille teostamiseks muid võimalusi pole.

Antud rooside puhul tekkis esimene konkreetne põhjus. Juba mõnda aega tagasi ostsin ideele mõeldes alustuseks veidi polümeersavi ja jätsin idee ootama. Silme ees on visuaalne kujutlus valmivast märkmikust, haarasin lõpuks eile õhtul härjal sarvist ja asusin rooside kallal pusima...

Ja siin nad on!

Ma ei teagi, kas asi oli konkreetselt mulle sattunud Fimo Classic partiis, minu oskamatuses või kümnes muus põhjuses, aga täpselt sama tehnika järgi neid roose ma teha ei saanud. Mul ei õnnestunud Fimo piisavalt õhukeseks rullimine, et selles tehnikas roosid oleksid kenad jäänud. Servad olid paksud ja koledad.
Siis lähenesin asjale teisest nurgast, vormides vorstikesed, mille lamedaks surusin ja sarnaselt algsele ideele kokku rullisin.
Päris mitu kägardasin kokku ja alustasin uuesti. Töö käigus sai selgemaks, kuidas paremini ja ilusamaid teha, kuigi nad ükski pole täiuslikud. Lõpus, kui vaid veidi punast savi alles oli, tahtsin proovida, kuidas koos türkiissinisega jääks. Pean tõdema, et mitte kõige paremini ja kohati kippus sinine mõranema, lahti tulema ja muid trikke tegema, seega sinisega roosid pole just kõige kenamad, nii, et pean veel õppima, kuidas neid roose siiru-viiruliselt paremini teha saaks, sest värvid ise on võrratud!

Tegin ka pisikese nööbi tütre jaoks, tõenäoliselt kaunistan sellega ära ühe sekkarist ostetud kleidi, millel ees tillukene auk on. Aga võib-olla tuleb mõni hoopis parem idee.

Millal märkmiku enda kallale asun, ei teagi. Tulemus saab aga kindlasti jäädvustatud ja teiega jagatud.

2011-05-26T03:02:00.000-07:00

Talv on selleks korraks lõplikult läinud. Õues on lausa veidi harjumatu - soe, päikeseline, roheline. Naised on ilusamad ja mehed lõbusamad.
Ma elan kevadest kevadesse, kevadet on mõtet oodata, suvi on puhas nauding ja hilissügis on nagu õie närtsimine. Talvel on ta päris kärbunud.
Praegu on aga õnneks kevad. Südames ja õues. Asjad liiguvad ja arenevad edasi, mina ka. Täna täitus minu pikaaegne unistus ja ma sain endale päris oma ja korraliku kaamera!
Näitan teile viimaseid tehtud kaelakette. Need pildid on veel vana fotoaparaadiga tehtud. Edaspidi juba loodetavasti uues kvaliteedis!

Kaunist emadepäeva!

2011-05-08T07:27:00.000-07:00

Tasub ikka aastaringselt hea emme olla, siis tuleb emmevana ja peab sind meeles!

(Ei, mina ei küpsetanud seda kooki, ma pole isegi sõrme juurde pannud, vaid olen ainult lusikal käia lasknud. Kaspar tegi täitsa ise meie pere lemmikut rabarberikooki täiesti värsketest rabarberitest. Njämm!)

Valus õppetund läbi pulmapaanika

2011-05-07T08:39:00.000-07:00

Vahepealne aeg on läinud kiirelt, koguaeg on midagi teha. Mul on nii palju rääkida, et ei teagi, millest alustada.
Ehk sellest, et unistused täituvad?

Mõned nädalad tagasi käisin Viki koolitusel, kus sai õpitud nii paeltele õmmeldud märkmiku tegemist kui õmbluseta albumiköidet. Ma olen armunud! Võiksin kirjutada teile terve pika postituse ainult oma märkmike-fetišist (ja võimalik, et teengi seda kunagi) ning nüüd võin ma neid ise teha. Mul on ambitsioone endiselt rohkem kui oskusi ja sellest räägib osaliselt ka tänane postitus.

Ma pöördusin peale koolitust Viki poole, et küsida, ehk oleks tal mahti valmistada üks album kingituseks mu meheõele, kes abiellumas on. Tema arvas, et võiksin seda teha ise, jagas kätte õpetussõnu, kuidas lihtsamalt hakkama saada ja... mida tegin mina? Läksin kõige raskemat teed mööda.
Kolmapäeval lendas lennuk pulmalistega Inglismaa poole, pulmad ise toimusid eile. Kahjuks, minul võimalik minna polnud, kuid soovisin neid meeles pidada. Möödus kolm väga palavikulist päeva (ja osati ka ööd), mil lapsed on pidanud leppima palju vähema minuga, kui tavaliselt. Uhke pruut soovis minu käest saada kleidi juurde ehtekomplekti, mis tõesti, peaaegu probleemideta ka valmis. Lisaks võtsin ambitsioonika plaani meisterdada album ja külalisteraamat.
Materjalide hankimine jäi viimasele minutile. Laupäeval tegin Põlva peal röövrüüste, üsna eduka, üsna positiivsete meeleoludega. Kahjuks selgus hiljem siiski, et mõnele asjale ei taibanud mõelda.

Kaelakee puhul oli kindel, et kasutatavateks värvideks saavad olema punane ja valge. Pruudi imekaunis kleit on üleni punane ja pulma pidulikkuse rõhutamiseks on valge väga omal kohal. Pilt ei anna kindlasti päris hästi edasi seda, mis on ta efekt tegelikult. Mõeldud meelega olema väga massiivne ja uhke, sobimaks pruudi välimuse ning iseloomuga. Ma väga loodan, et ehk pulma käigust saavad olema ka sellised pildid, millega tõuseb esile ehte tegelik ilu. Ja ma väga loodan, et see istub kaelas nii, nagu mina plaanisin.
Ma tundsin keed nikerdades esimest korda, et ma vajaksin ehtebüsti, sest tõesti, mu enda kaela rinnaku mõõdud on hoopis teised ja väga raske oli seda keed nii langema panna, nagu ta minu vaimusilmas olema peaks. Ma tegelikult ei teagi, kas see läks mul õnneks või ei, jääb üle oodata pilte ja hoida pöialt.

(Ma räägin negatiivsema poole enne ära, siis postitus lõppeb positiivsel toonil!)
Võtsin siis ambitsioonikalt ette albumi meisterdamise. Ja mitte kergemat teed valides, vaid ikka raskelt ja täiega. Mulle tundus, et nad on ära teeninud kogu selle vaeva ja ma ei tahtnud sellega kokku hoida. Plaanid olid suurejoonelised.
Ma tegin suure, algajaliku vea! Tahtsin teha kindlasti albumile neid õhukesi vahelehti, aga poes käies ununesid need täiesti. Meisterdama hakates vaatasin, et pole viga, ja mõtlesin, et küllap küpsetuspaber ajab asja ära. Lõikasin mitu tundi õiges mõõdus juppe, endal higimull otsa ees. Seejärel liimisin ja pressisin, liimisin ja... Kui sisu kaantele kinnitama hakkasin, selgus, et kõik tuleb lahti. Vahet ei ole, mis liimiga, küpsetuspaber oli liiga libe ja tasapisi lõid ääred ikkagi lahti. Mees lõi kampa ja vaatlesime lahendusi. Kuna küpsetuspaber tuli kergelt lahti, võtsime need vahelt ära ja liimisime kokku ilma vahelehtedeta. Aga kuna sisu jäi õhemaks, oli kaane servaliist nüüd liiga suur. Lahendus on, et ostan tulevikus pabereid juurde ja lisan need albumisse, eile öösel enam, kahjuks, midagi päästa polnud.
Mis tegi mind hirmus kurvaks. Tundide pikkune vaev ja üritamine. Kõige halvem on tunnistada, et ma ise olin nii rumal. Ema ütles täiesti õigesti, et minust oli hulljulge nii suur projekt nii väheste kogemuste juures nii lühikese aja jooksul ette võtta, mõelduna pulmakingituseks.
Kindlasti teen ma selle albumi lõpuni, nui neljaks, seega päris tühi töö ei ole. Aga albumit lennukile ei jõudnud ja sellest on paganama kahju.

See eest läks külalisteraamat nagu lepase reega! Ilus ja armas sai. Sisse kirjutasin soovid kolmes keeles (inglise keel, mis on pruutpaari suhtlemiskeeleks; albaania keel, mis on peiu emakeeleks ja loomulikult eesti keel).

Kogu see lugu on iseenesest tohutult mind iseloomustav - plaanid on suured ja võimsad, tahtmine ise kõike punnitada on ka tüüpiline. Kasvõi päevi magata, aga nui neljaks, peab saama! Ma loodan, et nüüd jääb edaspidiseks meelde - kui ikka aega ja kogemusi napib, tasub astuda sammuke tagasi.

Kui vähe on vaja...

2011-05-04T23:35:00.000-07:00

Enne veel kui kiusan teid mammutpostitusega pulmapaanikast, lähen tagasi veidi varasemasse aega, täpsemini laupäeva, mil Põlva peal oma röövretke sooritasin.

Varemgi on juttu olnud minu armastusest ilusate nõude vastu. Mul on sõbranna, kelle juures ma alati imetlen ta huvitavaid nõusid, kusjuures, need pole üldse komplektis, vaid erinevad. Mõnda tassikest kaks, mõnda kolm, mõnda üks... kausikesed, taldrikud, kandikud... moodustades originaalseid ja tervikuid moodustavaid komplekte. Ükskord selgus, et suur osa neid on pärit kasutatud asjade poest ja ma olin hämmingus. Olen küll suur sekkarite fänn ja 99% meie pere riietest on sealt ka pärit, aga nõudehunnikutesse senini eriti süvenenud polnud.
Laupäeval lippasin vahetult enne sulgemist Sõbralt Sõbrale poodi sisse ja poest väljudes jäid silma väikesed valged portselantassid. Ja kui müüjal olin palunud need endale pakkida, leidsin kiiruga veel armsaid asju... Minu koju jõudsid viis väikest valget kohvitassikest alustassidega, kaks samas stiilis dessert-taldrikut, kaks mõnusalt suurt valget kohvikruusi, kaks hõbedast sangata kohvitassi (mulle ei tule kohe meelde, kuidas neid täpselt nimetati) ja kaks potikest (pisem hoiab lapse pliiatseid ja suurem soola). Ja ma sain need kõigest 3€ eest! Tegelikkuses peal olevate hindade järgi oleksid need pidanud maksma 7€ küll, kui mitte rohkem, aga müüja oli 50% allahindluse raames loominguline.
Kahtlemata mõtleb mõni, miks ma vedasin rämpsu koju, aga mina olen selle rämpsu üle tohutult-tohutult õnnelik. Nüüd tuleb leida elamises koht selle ilu eksponeerimiseks.

Narritaja

2011-05-04T02:50:00.000-07:00

Et blogis päris tuul ei uluks, saate väikese "narritaja". Värsked ja praegusel momendil sõna otseses mõttes lennukad tegemised. Lähiajal on tulemas neist asjust pikem postitus, olgu see siin nagu märkmeks, et meelest ei läheks!

Unistuste pelgupaik

2011-04-04T04:29:00.000-07:00

Siin-seal olen vihjanud, et mul on maakoht, mis on minu suguvõsaga seotud juba mitusada aastat. See paik on minu jaoks eriline, justkui maailma eest varjus, mingi suure müüri taga... nagu salaaed. Erinevatele eluperioodidel olen leidnud seal lohutust ja tuge, alati tajunud kui tugev on minu side selle paigaga.

Paljud asjad on muutunud, või õigemini, mandunud. Juba eelmisel kevadel-suvel oli meil plaanis seal rohkem tegutseda, aga läks paljude asjade kokkulangevusel teisiti. Me oleme nii palju unistanud, koostanud oma peas lugematuid plaane... Siiralt loodan, et selle suve lõpuks on saanud pisikesest aidast mõnus pelgupaik, kuhu vahel puhkama põgeneda!

Nagu varemgi öelnud olen, mul on kohutavalt kahju, et mingil momendil ei osatud meil siin hinnata vanaaegset mööblit ja tarbeesemeid. Süda tilgub verd mõeldes, et vanaisa saagis kunagi pooleks ühe imeilusa riidekapi...
Aga siiski, selle taluga tuleb kaasa mõni kaunis väärtus. Kellegi käsitsi tehtud beebi võrevoodi. Hiiglaslik kaasavarakirst.Vana riidekapp. Jah, mõni varandus siiski on. Ja mõni väiksem veel.
Ootavad vanad tellised, et neist pisike küttekolle laotaks, ootavad igasugused vanad lauajupid ja vidinad...
Ideaalis unistame me maalähedasest kodust, kus on palju taaskasutust ning nutikaid lahendusi, näis, kas ja kuidas see kõik võimalik on.

Praeguseks on kogunenud päris paras hulk ideid ja inspiratsiooni ning ehk olekski paras aeg üks vahepeatus teha ning mõtteid koondada.

Mõni asi on oma geniaalsuses võrratu! Kaks kaubaalust, natuke nikerdamist, peale istepadjad ja sul on armas diivan-magamisase. Alati võib värvida, peitsida, lakkida... ja miks mitte teha alumistesse vahedesse sahtleid? Minu jaoks tundub olevat kõige keerulisem leida/teha sobivad madratsid, aga suure tahtmise juures pole see küll mingi takistus!

/allikas/

Kui juba on kaubaalustest lavats, võiks temaatiliselt juurde teha puitkastidest riiulid. Ma nüüd ei oska öelda, kust on võimalik selliseid korralikke puidust kaste saada, aga kui on, on see taaskord lihtne ja ülimat fantaasialendu pakkuv lahendus. Kastidest annab moodustada tervele seinale mosaiike ja mustreid...

/allikas/

Väga lihtne, ei midagi erilist, aga eelmiste näidete juurde temaatiliselt väga sobiv.

/allikas/

Mõnikord on kõige ilusam asi oma olemuses kõige lihtsam ja tahumatum. Esimese pildi puhul on nii võluv ja värske peene ning väljapeetu "abielu" robustsega.Vanad üles võetud põrandalauad sobivad lauaplaadita jäänud karkassile imeliselt. Sinna tekkivad kohviplekid on ainult kaunistuseks, mitte nuhtluseks nagu enamikel puitpindadel.

/allikas/

Ma lihtsalt jumaldan vana tellist! See on nii aus ja nii ehe, kompromissitu. Ka kõige lihtsama välimusega ahi või pliit muutub tõeliselt kodu pärliks.

Vana ahju/pliiti välja lõhkudes tasuks tõsiselt kaaluda, kas uus küttekolle ikka ehitada uutest või kasutada neid samu päevi näinud vanu.

/allikas/

Kui armas idee, koguda kokku vanad, kuid ilusad, kasvõi üksikud, uksenupud, ja teha neist üks pilkupüüdev nagi.

/allikas/

Või okstest? See on ühtaegu nii puhas, nii lihtne, nii põhjamaine. Samas, väga maalähedane ja visuaalselt keerukas.

/allikas/

Üleüldises mõttes ma jumaldan puitu. Just sellist veidi vana, veidi elu näinud, tumedaks tõmbunud puitu. Kodune ja soe ning kompromissitu.

/allikas/

Ma unistan sellisest suurest seinariiulist, kust otsin enda valmistatud küpsiste jaoks sobivat roosimustrilist vaagnat... Või kakao joomiseks suurt savist kruusi... mmmm....

Ja lõpetuseks kaks väga toredat DIY projekti.

/allikas/

Õige valgusti leidmine on alati nii pikk ja piinarikas töö ning siis kui selle õige leiad, selgub, et see maksab neli korda rohkem kui sinu eelarve lubab. Seni, kuni korjad unistuste lambiks raha, ripub paljas pirn laes. Iga kord kõnnid mööda ja vaatad vastikustundega.

See on oma lihtsuses lausa geniaalne! Paberist linikud on kleebitud õhupalli ümber, lastud kuivada ja õhupall katki tehtud.

Minu pärast võib see unistuste lamp küll poodi jääda, teades, et ajutised lahendused on tavaliselt need kõige igavesemad!

/allikas/

Need hoidikud on oma lihtsuses nii geniaalsed, et iga tõsisem meistrimees hakkab selle peale naerma. Minu meistrimees teatas peale mõnda aega naermist, et tegelikult on super idee ja näeb ilus välja ka, hoolimata oma kergest robustsusest.

Mina, kui pärlihoolik, hakkasin sellele mõtlema, et tööriistu oleks hirmus hea hoida... või näiteks köögis suuremaid kulpe ja pajalabidaid....

Praegu ongi meil kõik vaid ideetasandil, kuid siiski, mõnus on unistada ja mõelda. Toredaid ideid leian ma pidevalt juurde ja nende lisandumist saate piilumas käia minu Pinteresti maakodu kaustas siin.

Muinasjutumaa kevadine värskendus

2011-03-27T01:44:00.000-07:00

Nagu lubatud, olen oma blogiga jõudnud uuendusteni. Valmis kõik veel kindlasti pole, vaikselt ja tasapisi saavad täiustatud erinevad detailid. Uuenduskuuri on läbimas ka Bussipeatus ja Valgus, neist esimene minu mõtte-blogi ja teine sõber Eleriga kahepeale veetav kirjandusblogi.

Miks?
Ma usun, et kõik, millega me end ümbritseme, peaks meiega kokku käima ja meist isegi mingit lugu jutustama. Peaksime tegema oma valikuid nii, et need iseloomustaksid meie väärtusi. Me kõik kasvame ja areneme ajas ning vahel selgub, et mõned asjad tuleb ümber hinnata ning uude valgusesse seada. Teada ju, et meeldiv keskkond soodustab töö tegemist!
Üheks päästikuks oli mõne kuu tagune avastust sellest, et Blogger pakub üsna täpset statistikat ajaveebi külastatavuse kohta. Kui senini hindasin ma oma blogi loetavust kommentaaride järgi (mida on vähe, enamasti on sõna võtnud mulle kallid inimesed), avastasin, et külastajaid on minu silmis üsna märkimisväärselt, mis andis mulle lükke veidi pingutada.

Mida on veel oodata?
Ajalist tärminit ei oska veel paika panna, kuid mitte väga kauges tulevikus on plaanis ühele muinasjutuhuvilisele kingitus ära anda.
Järge on ootamas väga mitu erinevat inspiratsiooni teemat, üks neist kindlasti mõeldes lastele. Kõigi plaanide kohaselt saab mõne aja jooksul ka senisest veidi enam ehtejuttu ja ma ise tahaks loota, et te saate olema tunnistajaks suuremale sammule minu arengus!

Ma ootan väga-väga-väga senisest enam kommentaare ja vastukaja, sealjuures julgelt konstruktiivset kriitikat!

/Kevadine meeleolupilt on pärit aadressilt www.browsewallpapers.com/

Sooo pinteresting!

2011-03-11T02:09:00.000-08:00

Juba mõnda aega on mul olnud plaan teile tutvustada kohta, mis mind üüratult vaimustab - Pinterest. Suure laiskuse tõttu olen seda mitu nädalat edasi lükanud, nüüd kui Marianne S Heegeldab-blogist ette jõudis, ajasin jalad tagumiku alt välja.

Üks põhjusi, miks ma selle tutvustamist edasi lükkasin, on olnud see, et liikmeks saamine võttis üsna kaua aega ja niisama säutsuda-kiita ei tahtnud. Nüüd on lisaks vahtimisele ka juba natuke pinnitud ja aeg küps tutvustuseks!

Ma olen juba ammu otsinud head võimalust, kuidas salvestada vaimustavaid, ilusaid ja inspireerivaid asju. Internet on täis imelisi ideid ja nähtusi, mis lihtsalt silmale kaunid vaadata. Väga paljusid asju tahaks ma siin jagada, aga tekivad probleemid. Leiad laheda asja, mõte pole veel päris küps ja kohe postitust ei tee, jätad laagerduma ja võib olla, et ka kaaslasi otsima. Kui idee juurde tagasi tuled, kus see siis ometi on? Lihtsalt uuesti guugeldamisest ei pruugi piisata, kes teab, milline uus infovoog sinu "muusa" kreatiivsusemerre ära on uhtnud. Arvutisse salvestamisel on tüütu lisada viidet ja kommentaare, samas, võõra idee jagamisel on ju viiteid väga vaja. Ja minu näitel - arvutiga kipub ikka midagi juhtuma.

Mis on Pinterest?

"Think of Pinterest as a virtual pinboard — a place where you can create collections of things you love and "follow" collections created by people with great taste.

People use Pinterest to collect and share all sorts of things -- wedding inspiration, favorite T-shirts, DJ equipment. You name it, people are pinning it.

We know you have great taste in something. Our mission is to make Pinterest the best place for you to share your taste with the world."

/ http://pinterest.com/about/ /

Pinterest on virtuaalne seinastend, millel olevaid asju saad jagada inimestega üle maailma. Kui sind innustab kellegi teisel tahvlikesel olev asi, saad lisada selle enda tahvlile, kommenteerida, teha "lemmikuks" ning kui leiad kasutaja, kes on lihtsalt nii vaimustavate leidudega, et tahad kogu tema pinninguga kursis olla, saad "jälgida" kas tema tahvleid eraldi või kõike korraga.

Ei oska arvatagi kui mitu tuhat saiti või blogi võib maailmas leiduda, mis mind inspireeriksid ja kahtlemata, kõiki neidki, mis leidnud olen, ei jõua ma isegi readerite abil jälgida. Juba praegu olen ma leidnud NII tohutult palju fantastilist, mu mõte rändab pidevalt ja veel enam on asju, mida teha tahaks.

Kuidas ma Pinteresti liikmeks saan?

Võimalusi on kaks. Sa kas annad vastavas vormis märku, et soovid liikmeks saada ja määramatu aja jooksul see võimalus sulle ka antakse (nii tegin mina). Teine võimalus on leida soovitaja. Mõnele inimesele, kelle puhul arvasin, et see võiks teda huvitada, saatsin kutse. Kui keegi kangesti-kangesti tahab liikmeks saada, võib mulle teada anda - mul ei ole kahju. Peab mainima, et eestlaste peale pole ma veel sattunud...

Millega arvestada?

Pinterest on niiöelda demoversioon, alles arenemas ja muutusi läbimas. Esialgu tuleb ette veel ebamugavusi - näiteks alati ei õnnestu mul linkidelt pinnimine ja tihti on server ülekoormatud. Mainiks ära ka selle, et tegu on inglise keelse keskkonnaga.

Arengute ja katsetustega saab end kurssi viia Pinteresti ametlikus blogis.

Minu enda stend on veel hale, vaikselt ja tasapisi arengu suunas! Ja ega kvantiteet polegi oluline, ikka kvaliteet!

Täiuslik aastaraamat!

2011-02-24T01:05:00.000-08:00

Järjekorras on ootamas nii-nii palju asju, mida ma teiega jagada tahaks! Sealjuures DIY-projekte, aga ka lihtsalt inspireerivaid ja kauneid näiteid moest, sisekujundusest, ehtekunstist... Iga päevaga leian ma neid juurde ja sealjuures mu janu kõike katsetada vaid kasvab!

Kuna aasta on ikka veel suhteliselt alguses, on üsna tõenäoline, et paljudel on kalendermärkmik veel hankimata, kuid samas, miks mitte teha asja südamega ja valmistuda juba aastaks 2012? See suurepärane ja vaimustav isetegevusprojekt pärineb Kanadalase Kyla Roma blogist, kus leidub veel kuhjaga imelisi ideid.

Täiesti tasuta on võimalik enda arvutisse laadida tema poolt loodud märkmikulehtede põhjad,

samuti pakub ta välja veel ideid, mida oma märkmikusse lisada. Tegelikult on paljudel meist ju igapäevaselt tarvis igasugust spetsiifilist infot või tabeleid ja hea, kui kõik asjad on ühes kohas koos. Igasugu lipikud kipuvad pidevalt märkmiku vahelt välja kukkuma ja tihti läheb üldse meelest vajalikud paberid vahele toppida... Oma must-have lipikud märkmiku osaks tehes, on garantii, et vajalikud asjad kaduma ei lähe. Ehk lisada veel mõned lemmikud mõtted, artiklid, pildid, võib olla välja prinditult ja kenasti kujundatult vajalikud kontaktandmed või näiteks viited. Paljud jälgivad aasta alguse ennustusi, horoskoope - ehk lisada needki, et vaadata, kuidas ennustus tõelisusega klapib. Oh, võimalusi on lõpmatult, mida iganes sa vajad, selle võid ka endale lisada ja lahendada täpselt nii nagu ise tahad!

Nii polegi lõpuks tegemist enam lihtlabase kalender-märkmiku, vaid tõelise inspiratsioonipiibliga, justkui rohkem aastaraamatuga, mille lõpuks raamaturiiulisse sead.

Loomulikult pole ju ülemäära raske ka ise endale märkmikulehti kujundada, natuke arvutis pusimist ja ongi valmis!

Võib minna lihtsama vastupanu teed ja osta endale armas A5 formaadis tugev kiirköitja, et siis sinna oma asjad vahele panna. Iseenesest on enamik turul olevaid kalender-märkmikke oma olemuselt kiirköitjad vastava sisuga. Omaette küsimus on, kas kiirköitjat kasutades on see piisavalt praktiline ning isetegemiserõõmu on ka tunduvalt vähem...

Kes rohkem pusida viitsivad ja tahavad, neile pakub Kyla Roma õpetust ka selle kohta, kuidas lehed kenaks märkmikuks kokku köita. Antud momendil mul veel silme eest virvendab, ühtpidi suurest elevusest, teisipidi suurest rumalusest - ma ei suuda kogu infot veel korraga hoomata! Lisaks skeemidele ja selgitustele on postituses olemas ka lisanduvaid viiteid, mis samuti vaatamist väärivad.

Kyla Roma märkmiku meisterdamise I osa - planeerimine

Kyla Roma märkmiku meisterdamise II osa - köitmine

Antud momendil tundub, et selle projekti võtan ma ette, kui vaid leian kellegi, kes on nii lahke ja armas, ning prindib mulle vajalikud asjad välja. Mu enda printer pole momendil töökorras. Teine probleem on ilusa tapeedi leidmine, kuigi sellega maadlen ma juba varemalt (on mõni idee, mis ootab teostamist) - tundub, et kunagi tuleb vist remondipoe üksikuid rulle revideerima minna!

Minu puhul võib muidugi ka juhtuda, et see kujuneb ise aasta pikkuseks projektiks, kuid loodetavasti sel korral mitte! Kindel on see, et kui ma jõuan sõnadest kaugemale, saate teiegi mu tegemistest osa!

Ja kuigi on alles veebruar (ja ma pole veel esimese katsetusenigi jõudnud), mõtlen ma juba, et küll oleks see vast hea kingitus mõnele armsale lähedasele jõuludeks!

Ja natuke teemast välja - tundub, et kõiki minu blogisid on ootamas ees suuremal või väiksemal määral muutused. Neist kirjutan ma lähiajal spetsiaalselt pikemalt, kuid loomulikult on oodatud ka ettepanekud!

Muuseas kaalun "Proosaliselt Muinasjutulise" kakskeelseks muutmist. Mida teie arvate, kas see oleks mõttetu vaev?

Ja ärge arvake, et olen unustanud - kaunist vabariigi aastapäeva!

Hunnik urgitsevat soovi...

2011-02-21T23:51:00.000-08:00

Ma pole õigupoolest kunagi osanud olla tagasihoidlik ja kindlasti mitte rahulik. Väline võib vahel petlik olla, enamasti möllab sisemuses torm. Minu praegune orkaan hõlmab endas soovi proovida ja õppida nii palju kui võimalik, otsemaid, ja eriti just käsitöö teemadel.

Pärlitega mängimine on minu jaoks juba aasta aega olnud mõnus hobi ja pinge maha laadija. Kahjuks, siiani olen ma saanud sellesse liiga vähe aega ja raha investeerida, ja nii jooksevad mu mõtted ammu kusagil kaugel-kaugel ees. Näiteks polümeersavini pole ma ikka veel jõudnud ja Ljudmila blogi viib mind mõtetes ehteparadiisi... Kui ainult, kui ainult valdaks sellist tehnikat!

Mõneti ma küll tunnen, et mu hektiline tõmblemine väljendub ka ehteteos (aga võib olla käsitöös üleüldse), ma pole isegi stilistiliselt kunagi millelegi kindlale truuks jäänud, mistõttu minu garderoobist võib leida liblikalikult lendlevaid überarmsaid hõlste, kui ka rokitsikile kohaseid elemente. Vaadates kogenumate ehtemeistrite tegemisi, on mingid jooned ikkagi läbivaks, käekiri on selgelt ära tuntav, aga enda puhul on kõik ikka üks kirju sigri-migri. Mõneti tundub, et pidev karglemine takistab mu arengut, sest selle asemel, et töötada samas stiilis paremuse poole nii disainis kui tehnikas, proovin ma ühte, teist ja kolmandatki, ilma ainsatki neist perfektselt valdamata. On täiesti võimalik, et mõeldes mõningatele valminud asjadele, mis on saanud head tagasisidet, üritan ma edaspidi ühtsemat stiili hoida ja luua. Rõhk sõnal "üritan"!

Ühtlasi on probleemiks see, et mul pole käe pärast fotoaparaati. Ei kehva, keskmist ega head. Selle tõttu on ehk pool minu näpuharjutustest jäänud arhiveerimata, näiteks viimane, nn "Valentinipäeva kollektsioon", mis läks kingitusteks armsatele inimestele, sinna juurde minu katsetused kaartidega...

Siit jõuamegi sujuvalt järgmise suure soovini - köitmine, kaardid jms paberiga seotu. Vaatan näiteks Viki ja Kristiina töid ning vesistan. Mul on väikesest peale nõrkus märkmike ja muu paberipudi peale, mu jalad lähevad lausa nõrgaks ja ma olen nende peale vahel päris korralikke summasid kulutanud. Mõte sellest, et ma võiksin ise oma kätega midagi sellist teha, teeb mind ärevaks ja mu silmadesse tekib kummaline tuluke. Tegelikult, see on täpselt seesama tunne, mida ma seoses ehetega tajun.

Eks kaardikesi lihtsamate vahenditega meisterdan ma küll, aga tahaks, oh kui väga tahaks, põnevaid pabereid ja muid kelli ning vilesid...

Ma väga loodan, et mul ei kulu aastaid jõudmaks mõnda vastavasse töötuppa ja samuti loodan, et leian võimaluse enda vastavaid ahvatlevaid vidinaid hankida, kuigi, käsitöö on kallis hobi. Südamega tehes ei tule see üldse mitte odavam kui näiteks ekstreemsport, sest inspiratsioon vajab varuga materjali. Ja ma tunnen, et ma vajaksin küll juba ammu sponsorit, sest rahakott ei jõua soovidele järgi, kohe üldse mitte!

Terve kooliaja olen käsitöö tunni suhtes üsna... tõrjuv olnud. Minu kannatuse tase on alati väga madal olnud - liiga kärsitu, et oodata, millal silmustest müts saab ja sigavihane kui õmblemisel 1 millimeeter mööda läheb... Samas, pea on ideid täis, eelkõige selleks, et endale ja perele isikupäraseid asju teha. Ja kuna mul on kaks väikest last, tuleb väike kahjutunne, et ma ise pole neile ühtegi tekikest, mütsi, ega muud säherdust, teinud. Tekib tahtmine kõike jälle nullist meelde tuletada, aga samas on väike hirm, et kui ma nüüd ostan endale kõik need vardad ja nõelad ja lõngad... äkki ma olen olen endiselt sama kärsitu ja nad jäävad lihtsalt nukralt vedelema. Üks hea käsitöölisest tuttav, Eneli, lohutas mind, et temal oli samuti, aga lapsed saades hakkas ta end lihtsalt harjutama ja praeguseks võikski tema teine nimi vabalt "käsitöö" olla.

Ja mitte ainult ei taha ma kududa, heegeldada, tikkida ja õmmelda, vaid hirmsasti tahaks viltida! See kohe tundub olevat selline asi, mis mulle sobiks!

Aga mida veel? Oh, üüratult palju! Ma tahaks käia mingitel kokanduskursustel. Tahaks edasi arendada oma joonistamisoskust. Tahaks õppida graafilist kunsti. Tahaks tegeleda fotograafiaga. Tahaks voolida. Tahaks teha siidi- ja portselanmaali. Tahaks uuesti lilleseadega nokitseda... tahaks-tahaks-tahaks...

Nagu te mõistate, ongi minu kõige suuremaks probleemiks see, et ma tahan kõike korraga, korjates tükikesi ühest ja teisest, proovides sadat asja jupikaupa, ühtegi valdamata, sealjuures omades liiga vähe ajalist ja rahalist ressurssi!

Oo, käsitööjumal, näita mulle valgust!

Proosaline jõulumuinasjutt vol 3 - ehted

2010-12-28T02:28:00.000-08:00

Kogu detsembrikuu vältel olen ma teinud üüratutes kogustes ehteid, kuid välja on kukkunud nõnda, et nad on leidnud omaniku enne kui mina nad pildile püüdnud olen. Nii juhtub kui kaamerat kogu aeg käepärast pole. Mõned spetsiaalselt jõulukinkideks tehtud ehted jõudsin siiski enne kinkimist pildistada, mõningaid mitte.

See türkiissinise koralliga kaelaehe rändas Maikeni kingikotti.

Kingsepal pole kunagi kingi. Enda meisterdatud ehetest pole ma endale ühtegi jätnud, kuid need kõrvarõngad said jõulukingiks iseendale.

Oma kallile väikeõele mõeldes valmis komplekt, mis näeb tõepoolest välja nagu kõlbaks süüa. Nõnda pakkisingi ta päris kommide sekka.

Proosaline jõulumuinasjutt vol 2 - arancello

2010-12-28T01:47:00.000-08:00

Nüüdseks võib öelda, et meil on jõulutraditsioon - me valmistame mõnusalt vürtsikat jõuludesse sobivat jooki arancellot. Viimastel aastatel pole ma küll teab mis alkoholitarbija olnud, aga oma arancellost olen lonksu võtnud, et teada, mida ma teen ja teistele kingin. Kindel olen selles, et ka järgmisel aastal võib meie pere poolt seda jõulunapsi kingikotist otsida ja plaan on järgmisel aastal valmistada seda kõvasti rohkem, et üks pudel vähemalt ehk ka endale jääks...

Jõudsin selle retseptini eelmisel aastal läbi Nami-nami foorumi, aga nagu mulle kombeks, olen ma ka arancello puhul retsepti loominguliselt võtnud.

Vürtsikas arancello

5 suurt apelsini

1 kaneelikoor

2-3 kardemonikauna

1 vanillikaun

1l viina

600g suhkrut

Eemalda apelsinidelt koor võimalikult õhukeselt nii, et valget osa jääks koore külge minimaalselt. pane koored kiis vürtsidega puhtasse nõusse (ideaalne on 3l purk) ja kalla peale kogu viin. Sulge anum. Hoia segu kinnisena anumas nädal aega, raputa segu iga päev korralikult läbi.

Nädala möödudes tuleks tegelem hakata arancello-valmistamise teise poolega. Kalla 500ml läbikeedetud vett suhkrule ja sega kuni suhkur on lahustunud. Lisa see viinasegule ja jäta vähemalt nädalaks laagerduma. Kalla valmis arancello läbi sõela ilusatesse pudelitesse. Läbipaistva pudeli korral on hea mõte panna pudelisse ka retseptis olevaid vürtse.

Iseloomult olen ma liialdaja. Seega, ma liialdasin kõigi vürtsidega peale vanilli, sest vanillikauna hind kipub lihtsalt hinge kinni lööma. Ka apelsinikoort pole mõtet rohkem panna, sest maitse on niigi tõeliselt apelsinine.

Eelmisel aastal tegin ma arancello tõesti viinale, kuid sel aastal lahjendasin piirituse keedetud veega umbes 40 kraadise alkoholisisalduseni. Lihtsalt, mul oli piiritust käe pärast võtta ja ma viina ostma ei hakanud.

Pudelitega on nõnda, et ma ei viska ise ega lase ka emal ja ämmal ilusama kujuga alkoholipudeleid ära visata. Ma olen neid kasutanud erinevates isetegemise ideedes ja arancellode puhul kulusid nad siingi marjaks ära. Näiteks need kõrgemad pudelid on originaalis kandnud Kännu Kuke silti. Samuti kogun ma kokku kõik naturaalsest korgist veinipudelikorgid, mille samuti siin ära kasutasin. Pudelile sobitamiseks tuleb neid veidi ehk siit-sealt lõigata või lihvida, kuid see pole suur töö.

Lugesin teiste tegijate soovitusi nii Nami-nami foorumist kui ka BBC Good Foodi kommentaariumist. Kui originaalallikas väidab, et jook säilib kuus kuud, leidus kommenteerijate seas inimene, kes väitis, et tema hakkab uuteks jõuludeks arancellot valmistama juba aasta algul, sest siis saavat see kõige parem. Kõik muu teeb samuti nagu retseptis, aga peale suhkruvee lisamist paneb anuma pimedasse kapinurka seisma. Mine tea, ehk tõesti on nõnda parim ja võibolla üritan ma isegi uue arancello tunduvalt varem "käima panna".

Proosaline jõulumuinasjutt vol 1 - Piparkoogid

2010-12-26T05:39:00.000-08:00

Detsembrikuu on meie pere jaoks olnud kiire ja kohati meenutanud päkapikkude töötuba, aga kui sul on palju kalleid inimesi, tahad sa neile ka näidata, kui väga sa neid hindad. Need on juba kolmandad jõulud, mil me oleme üritanud palju ise teha ja iga aastaga oleme natukese viisi edasi liikunud, võtnud ette uuemaid ja keerulisemaid projekte.

Piparkoogitaigna ise tegemine on mulle koguaeg kõrgem pilotaaž tundunud, nagu ka piparkoogimajad ja muud meisterdused. Sel aastal sai kõik ise järele proovitud.

Ma olin täiesti kindel, et ma ei pääse kergelt ja mul tuleb mitu korda ümber orienteeruda ning leida uus retsept. Et seda ennetada, tegin ma põhjalikku uurimistööd Nami-nami foorumis ja valisin välja retsepti, mis kõige rohkem kiidusõnu sai.

Nami-nami jõulupiparkoogid minu kohandatud kujul

2dl (250g) Dan Sukkeri tume siirup

2dl (170g) suhkrut

pakk Santa Maria piparkoogimaitseainet

250g võid

2 muna

600g nisujahu (u 1 liiter)

pool lusikatäit küpsetuspulbrit

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja maitseainega keemiseni, tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega või sulamiseni, lase veidi jahtuda. Lisa kloppides ükshaaval munad ja lisa jahu ning küpsetuspulber. Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus. Mida kauem taigen seisab, seda paremaks ta muutub.

Piparkooke tuleks küpsetada 200 kraadises ahjus 6-9 minutit.

Et olla päris täpne, pean ütlema, et mul pole ahju. Üürikates elamine tähendab seda, et tihti ei ole võimalik saada kõike, mida tahaksid, vaid tuleb hakkama saada sellega, mis on. Meil siin on kappi sisse ehitatud kaheauguline pliit, kuid ei mingit ahju ja suur ahi meie väiksesse kööki lihtsalt ei mahu. Plaanisime osta väikest lauale käivat ahju, aga väikelinnas on see valik olnud kesine - kui on vaba raha, pole sellist nagu tahaks ja kui on selline, nagu tahaks, pole vaba raha. Nii laisad oleme, et Tartusse pole selle pärast ka sõita raatsinud. Juhtus hoopis nii, et Kaspar tõi vanaema juurest koju veneaegse imemasina, džuudopanni, millega me nüüd oleme teinud pirukaid, pitsasid, kooke, ahjuliha, ahjukartuleid... Tema temperatuuri ei anna reguleerida, ta lihtsalt töötab.

Kaanes olev küttekeha ajab soojaks kogu selle alumiiniumist panni ja hinnanguliselt

saavutab umbes 200 kraadise temperatuuri. Ja ausalt öeldes, ma ei näe praegu põhjust, miks ma peaksin ostma moodsama ahju kui me ei tea, kaua me siin elame ja ehk on järgmises kohas võimalus korralikuks suureks ahjuks ja pliidiks. Seega, uskuge või ei, meie piparkoogid on meisterdatud sellises imepütis!

Esimesel korral kasutasin ma poeglasuuri, sest mingil imelikul põhjusel olin ma veendunud, et mul ei tuleks glasuur välja. Siiski, teisel ja tõsisemal korral, sai ka ise üks korralik glasuur tehtud.

Piparkoogi glasuur

1 munavalge

1,5 klaasi tuhksuhkrut

7-8 tilka äädikat

Vahusta munavalge tuhksuhkruga kõvaks, lisa äädikas ja vahusta veel.

Kuna mul korralikku pritsi polnud, tuli leida kott, kuhu glasuur panna. Kahjuks enamik poes müüdavaid säilituskotte on liiga õhukesed või on neil see lisaserv, mis kaunistamisel ette jääb. Isegi poeglasuuril oli see vastik serv. Kasutasime puhtaks pestud piimakotti, sest see on piisavalt jäik ja hea käes hoida.

Mu kõige pisem vend on veendunud, et kui tal oleks piparkoogimaja, tuleks sinna ka ehtne päkapikk sisse elama. Meie kingiprojektiks minu vendadele said auto ja maja. Kuna toimetusi oli nõnda palju, valmisid maja ja auto ööl vastu jõululaupäeva ning kuna me polnud varem sellega kokku puutunud, sai maja üsna primitiivne. Samas, inseneritudeng Kaspar konstrueeris uhke sportauto, milles võis ära tunda tema enda Mazda MX3-e. Järgmiste jõulude ajal luban ette võtta uhkemad majad, kuigi mõlemad vennad olid oma kinkide üle õnnelikud! Detailid liimisime kokku siirupiga, mis oli üllataval viisil imelihtne.

Siirup piparkoogiehitiste kokkuliimimiseks

2dl suhkrut

1spl glükoosi

viinapitsitäis vett

Keeda siirupit kuni see värvub pruuniks. Kasta detaili külg siirupisse ja pane see kokku teise detailiga. Siirup hangub ruttu ja kaua pole tarvis detaile kinni hoida.

Proovisime ära ka vitraažpiparkookide meisterdamise. See pole üldse keeruline, kui taignast kujundeid vormid, tee väiksema vormiga suurema kujundi sisse "auk" ja plaadile küpsema pannes pane auku klaaskommipuru. Peale ahjust võtmist jäta lamedale alusele jahtuma, kuni kommi osa on klaasjaks ja kõvaks muutunud. Katsetuste tulemusel selgus, et võib panna ka terve kommi, kuid tulemus pole kuigi ühtlane. Kui originaallink soovitab panna kommid kotti ja need seejärel katki taguda, kasutasime meie vana head küüslaugupressi. Mitu korda surudes saab kommi kenasti katki. Auku puista puru ühtlaselt ja pigem rohkem, muidu võivad "klaasi" sisse augukesed jääda, mis on ka tegelikult kena, kuid võib ka kergemini puruneda (näiteks kingipakis). Tasub mainida ka seda, et esimesel korral sattusid meile kehvemad klaaskommid, mis olid pigem veidi nätsked kui klaasjad, mistõttu soovitaks minna kindla peale ja osta näiteks Kalevi lutsukaid.

Minu väike degustaator jäi igatahes väga rahule!

Imelihtne Jaanika sünnipäevatort

2010-10-27T23:08:00.000-07:00

Igal perel kipuvad olema sünnipäevade korraldamisel omad traditsioonid roogade osas. Kindel on see, et vähesed sünnipäevad mööduvad tordi, või vähemasti koogita. Kui kookide meisterdamisse suhtutakse veidi kergemalt ja igaüks leiab endale midagi jõukohast valmistada, tundub sõna "tort" liialt uhke ja keerulisena. Nii keerulisena, et ei julge isegi retsepti vaadata.

Varem tundus mulle samuti ja tihti saigi sünnipäevadeks suur kohupiimatort hoopistükkis tellitud. Siis jäid mulle silma Jaanika pildid omavalmistatud tortidest ja enne ühte taaskordset sünnipäeva sai arglikult päritud, et kas on väga keeruline... Tuli välja, et pole! Nii mõnigi plaadikook on keerulisem valmistada kui see klassikaline, ilus ja imemaitsev tort, mis kiirelt kandikult kaob. Jaanika lahkel loal lisan ma retsepti koos enda mõningate täiendustega siiagi, sest tegelikult on see tõesti hea ja lihtne.

Tordi võid teha nii mitmest kihiga, kuidas endale meeldib. Mina olen teinud kahest tordipõhjast koosneva. Kui põhi küpsetada tavalisel suurel ahjupannil, piisab kahe põhjaga tehtud tordist vähemalt kahekümnele inimesele.

Ühe tordipõhja tegemiseks läheb tarvis:
6 suurt muna (eelistatult kodumunad, mis annavad põhjale ka imekauni kuldse värvi)
4 spl nisujahu (kasuta võimalikult kõrge kvaliteediga jahu)
2 spl tärklist
6 spl suhkrut

Niisutamiseks:
Klaas piima
4 tl vaniljesuhkrut

Eralda munakollaned ja -valged kaussidesse, kumbagi kaussi lisa 3 spl suhkrut ja vahusta. Alusta vahustamist munakollasest, et vahepeal munavalge "sulama" ei jõuaks hakata. Vala munad kokku ja vahusta veel. Sõelu munasegusse jahu ja sega või mikserda aeglasel kiirusel taigen ühtlaseks. Kalla taigen küpsetuspaberiga kaetud tordivormi või ahjuplaadile ja küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Pea meeles, ära vahepeal ahjuust ava! Kui esimene põhi on umbes 10 minutit ahjus olnud, asu valmistama järgmist tordipõhja.

Valmis tordipõhjad jahuta. Aseta üks tordipõhi alusele, millel tordi serveerid. Sega vanilje ja piim ja niisuta põhi vaniljepiimaga põhjalikult. Nüüd kata põhi millegi hea ja mõnusaga. Imehea saab kook maasikatega, aga kui neid kusagilt võtta pole, sobivad erinevad moosid, viljad ja marjad. Aseta peale teine tordipõhi ja kui kuskile peaks vahesid jääma, ära selle pärast muretse - kohupiimamassiga saab need kenasti ära täita.

Kohupiimamass:
4 pakki kohupiima
2 suurt vahukoort
tunde järgi suhkrut ja vaniljesuhkrut

Vahusta vahukoor suhkru ja vaniljesuhkruga, sega sisse kohupiim ja vahusta veel. Kata tort üleni selle massiga ja tasanda. Kaunista tordipritsiga ääred ja kata tort puuviljadega, näiteks aprikoosi-või virsikukompott, kõiksugused marjad... Ära kasuta kiivit, sest piimatooted muudavad selle vastikult kibedaks.
Kõige lõpus kata tordi pealispind tarretisega. Poes on saadaval spetsiaalset tortidele mõeldud tarretist, kuid kasutada võid ka tavalist tarretisepulbrit (või miks mitte, tarretise täiesti ise valmistada). Arvesta lihtsalt sellega, et tarretis saaks tehtud vähema veega kui tavaliselt, tavalise pakitarretise puhul poolega etteantud kogusest. Pane tort vähemalt paariks tunniks külma seisma.

Lisasin ka mõned pildid enda tehtud tortidest. Need on alati kiirelt vahetult enne lauale panekut tehtud ja seega erilist fotograafilist väärtust ei oma, küll aga saab enam-vähem ettekujutuse, millise tordiga tegu on. Loomulikult on kaunistamise osas palju arenguruumi, aga eks see tuleb läbi harjutamise. Teisel pildil oleva tordiga, see millel maasikad peal, juhtus selline lugu, et kuna selle valmistamise ajal oli väljas üle 30 soojakraadi, ei sulas kohupiimamass tordipritsist välja tulles kohe millekski vedelaks, mistõttu kaunist valget vahtu teha ei saanudki. Aga imemaitsev oli see tort sellegi poolest!

Jõulud ei olegi mägede taga!

2010-09-26T03:20:00.000-07:00

Mul on üsna hea meel, et meil siin Eestis veel jõulunänni müügil näha pole, samas kui mujal juba esimesed kaubad lettidele seatakse. Mulle tundub, et novembri lõppki on veel veidi liiga vara ja see on ka tihti põhjus, miks täiskasvanutel jõulutunnet ei eksisteeri.

Jõulutunde võtab ära ka see, et nendest ilusa ideega pühadest on tehtud kaubanduspalagan. Eraldi ärritav on see, et paljude mudilaste vanemad kasutavad ära võimalust näidata enda majanduslikku üleolekut, keskendudes sellele, kuidas kooli või lasteaia jõulupeol pakk maksimaalselt suur ning kallis oleks. See tegelik

ult pole ju jõulude mõte.

Ja muidugi võib vaielda jõulude mõtte üle. Jõulud on siiski kristlik püha, aga ometi tähistavad seda paljud, kes Jumalaga suuremat seost ei tunne. Näiteks nagu mina. Ja minu jaoks pole oluline selle püha pärinemine, vaid see, mis meil peaks olema meeles terve aasta - meie lähedased.

Paljud ütlevad igasuguste pühade ja tähtpäevade puhul, et miks me pingutame mõned korrad aastas, tegelikult peaksime koguaeg kallitele

inimestele nende olulisust meelde tuletama, aga... miks mitte teha seda kord aastas eriti suurejooneliselt? Ja ma ei pea suurejoonelisuse all silmas raha ja hirmkalleid kinke, vaid seda, et me võtame aja maha ja ka meie kinkidest on näha ning tunda, et kink on tehtud südamest.

Nii üritan ma juba teist aastat mõelda välja midagi isiklikku, armast ja isetehtut ning kuna juba ideede kogumine võtab aega, rääkimata teostusest, on praegu üsna paras aeg ideid otsida. Nii olegi ma siia mõned toredad ideed kogunud (ja ilmselt lisan neid mõne aja pärast veel), lootes, et ehk aitab see kedagi teist samuti edasi.

Eelmisel aastal tutvustasin teilegi täiskasvanute jõulujooki arancellot, mida kavatsen ilmselt sellelgi aastal teha. Lisaks sellele vürtsisele joogile võiks ju pudelisse villida ka isetehtud vaniljeekstrakti, mida kasutada näiteks küpse

tistes või miks mitte rüübata...

(http://to2sassy.blogspot.com/2008/11/magical-beans.html)

Kokkamine on trendikas, see pole mingi uudis! Ma pean end kokakunsti täielikuks algajaks, aga ometi on juba minulgi "firmahõrgutised", mille retsepte ma juba mitmeid kordi jaganud olen. Ja veel mõned lemmikud, mida ma küll eriti üri

tustel pakkuda jõudnud pole, kuid mille valmistamise imelihtsat kunsti on patt endale hoida. Miks mitte siis meisterdada valmis ise üks kokaraamat, milles sinu sinu suurimad lemmikud?

(http://kuumadkingitused.blogspot.com/2008/12/21-isetehtud-kokaraamat.html)

Järgmine idee vaimustas mind üüratult! Algselt pidasin neid kaunitare savist ja klaasist meisterdatud jõulukaunistusteks kuid siis selgus, et ilu sünnib kõhtu pista! Need vitraaž-piparkoogid näevad tõeliselt eksklusiivsed välja, sobilikud pista pakki näiteks koos isemeisterdatud trühvlitega. Ja ma olen kindel, et kingisaaja ei raatsi neid esialgu süüagi!

(http://kuumadkingitused.blogspot.com/2008/12/9-isetehtud-vitraa-piparkoogid.html)

Ma olen suur sinepisõber. Näiteks ahjuliha pole minu meelest "see õige" kui sinna sinepit peale ei pane. Lemmikuks on tõeline klassika - Põltsam

aa kange, aga aeg-ajalt on mõnus mekkida ka mahedamaid ja teistsuguse maitsega sinepeid. Ja mõte magusast jõulusinepist mulle hirmsasti meeldib! Näiteks verivorsti kõrvale. Nämm!

(http://www.nami-nami.pri.ee/new/Nami-nami/recipe.php?q=detail&pID=1421)

Oma nõrkusest kaunite nõude vastu olen

ma v

arem kirjutanud. Ja mõnele minusugusele oleks ju tore kinkida näiteks imekaunite mustritega dessertlusikad... ning kuna üldiselt on kombeks saanud lisada pakile ka midagi magusat, miks mitte kasta lusikad imemaitsvasse šokolaadi, et enne n

ende kasutamist veidi maiustada! Sellised šokolaadised lusikad rõõmustavad maiasmokkadest perenaisi kindlasti!

(http://www.kitchenproject.com/christmas/images/chocolatespoons.jpg)

Kingituste puhul mängib väga suurt rolli ka nende pakendamine. Efektne ümbris võib anda poole kingisaaja positiivsest emotsioonist ja järgmine viis on kahtlemata ülikaunis! Kaunis ehe lumesajus mõjub kahtlemata nagu jõulumuinasjutt, kuigi enne tuleks kindlasti veenduda, et ehte vees mitte midagi ei juhtu ja, et purgikesse veel kaunistusi lisades need kindlasti värvi andma ei hakkaks.

http://s3.amazonaws.com/files.posterous.com/indiaknight/lm4OupCsVq3EfXWckyDPoUrdsXWHDez6ZYDlrdGdpO9rs9TdwEPN48Ow9NIO/Picture_1.png?AWSAccessKeyId=1C9REJR1EMRZ83Q7QRG2&Expires=1285499556&Signature=yXr6owPCCYZaNZv85/ou9HC0a0g%3D

Meestele võiks ka veidi tööd anda! Ja kahtlemata on naisi, kellel pole nende asjade tegemisega mingit probleemi. Tegelikult pole ju eriti keeruline ja ka mitte ülemäära kallis osta poest veidi vineeri ja meisterdama hakata. Teha saaks palju, siin on piiriks ainult fantaasia, aga minu selleaastased esialgsed ideed on just täpselt sellised:

Vineerist pusle. Tillukeste mudilastele meeldib juba üpris varakult asju kuju ja suuruse järgi ühteise sisse sobitada. Ja ka neile mõeldud puslesid on poes palju saada. Kui meisterdajal on veidikene kätt, võiks vineeritükile ise mõne toreda pildi maalida ja seejärel sellest pusle lõigata. Suurematele lastele meeldiks ehk poole põranda suurune tore ja värviline pusle, lisaks on need tükid tunduvalt vastupidavamad ja raskemad ära kaotada kui papipusledel.

Nukumaja või autoteenindus on poest ostes võrdlemisi kallid vidinad. Ja mida kvaliteetsem ning kaunim teostus, seda krõbedam hind. Süvenema hakates selgub, et palju vingema ning omanäolisema nukumaja või autoteeninduse saab täiesti ise valmis meisterdada. Siin kuluvad ära kõik värvi- ja tapeedijäägid, riideribad, kaunid paberikesed... Ma arvan, et enamikel vanematest hakkab fantaasia tööle ja meenub enda lapsepõlv - see, mida ise oleks tahtnud või millest ei osanud veel unistadagi.

Väikelapse laud ja toolid maksavad poes kena kopika. Mõnel juhul on komplekti hind nii kõrge, et selle eest saaks osta korraliku kirjutuslaua, näiteks. Ise tehes on aga vanemal taaskord võimalus oma fantaasia tööle panna ja peale joonistada putukad, kiisud, mõmmid, lennukid...

Hoiukastid-karbid. Punutud korvikesed on praegu küll vist igal ühel kodus olemas. Nii hea on neis hoida nipsasjakesi, kosmeetikat, lapse mänguasju, maitseaineid, sokke... nimekiri on lõputu. Tihti maksavad ilusad hoiuanumad päris kenakese kopika, kuid vineerist annab teha päris stiilseid ja toredaid kastikesi, neid peitsi või värviga viimistledes.

Ka jõulukaunistused pole vähemtähtsad. Mõni hoolikalt ja armsalt meisterdatud kaunistus võib jääda aastateks pere jõuluaardeks, mille kohale seadmisega on ka jõulutunne alati elamises kohal.

Veinipudelikorkidest jõulupärg on niivõrd ilus ja armas idee, eriti arvestades, kuidas vaene korgipuu kannatama peab! Oht küll on, et näiteks korteri välisuksele riputades jääb naabritele sinust mulje kui salajoodikust või hoopis, et selle pärja meisterdamiseks tuleb isu kohe ja praegu poodi veini järele joosta, aga...

http://s8.thisnext.com/media/largest_dimension/CB13BF77.jpg

See papist ingel on armas lauakaunistus, aga teda annab ka riputada.

http://thumb18.shutterstock.com.edgesuite.net/display_pic_with_logo/98445/98445,1204075518,2/stock-photo-christmas-toy-smiling-angel-with-candle-9821719.jpg

Ma olen kindel, et see pilt pole parim näide pärlitest kuuseehtest, kuid ka selle idee tooksin välja. Pärlihoolikud saavad meisterdada terve hunniku imekauneid ja luksusliku välimusega ehteid, mida mitte kellegil teisel kodus pole!

http://www.franklyunique.co.uk/Graphics/Frankly%20Unique/Christmas%20decorations%20WEBSITE.jpg

Kuna ka täna Blogger minuga eriti koostööd teha ei saa, ei ole minu postituses eriti palju pilte ära toodud, sest Blogger lihtsalt ei postita neid. Üritan vaikselt edasi!

Vanad võlad

2010-08-14T11:43:00.000-07:00

Mul on nii kohutavalt häbi, et ma olen oma blogides viimasel ajal laisk olnud. Või noh, pole küll fännihorde, kes mu kirjutamata postituste pärast krokodillipisaraid valaksid või mu meilboksi ummistaksid, aga tore oleks iseendalgi silma peal hoida. Nagu viimane arvutiga juhtunud lugu näitas - paljutki võib kaotsi minna. Või õigemini, ülevaade kipub ära kaduma nende arvukate plaatide ja mälupulkade virr-varris. Eks tuleb ostunimekirja lisada ka väline kõvaketas, aga ma küll ei tea, millal kord sinnani jõuab.

Vahepeal on üht teist meisterdatud küll, mitte nüüd igapäevaselt, aga piisavalt tihti, et see mulle vaimne teraapia oleks. Jah, arenguruumi on kõvasti, seda väga mitmes mõttes - materjalide varu, oskused, ideed, inspiratsioon, teostus... ja fotograafiline pool. Mu ostunimekirjas on fotoaparaat, sest need, mis minu kasutuses, ei taha minuga koostööd teha. Loomulikult, mul on kahtlemata kehvad oskused, aga samas, mu tehnika on minust veel kehvem. Eriti tugevalt tajusin ma seda, vaadates Maria tehtud pilte minu meisterdatud ehetest.
Juunis käis Maria lollidemaalt kodus oma sünnipäeva tähistamas ja nii kerkis taaskord esile kingituse küsimus. Me tõdesime, et raske on osta Eestist midagi Mariale meeldivat, mida USA-st ilusamat ja ilmselt ka odavamat ei saaks. Nii võtsin kätte ja meisterdasin talle ehtekomplekti, mille peaosas helkleb tiigrisilm. Päris ausalt, siiani on see komplekt minu tehtud asjadest kõige-kõige lemmikum, aga see sai valmistatud ka väga konkreetselt ja südamest Mariale mõeldes.
Kuna mul läks tegutsemisega kiireks, nagu alati, andis Maria mulle lubaduse, et ta fotografeerib komplekti ise üles. Ja jumal tänatud, et ma seda ise ei teinud, sest enda fotode pärast on mul suisa piinlik!
Vägisi tekib tunne, et ma peaks edaspidi kõik enda tehtud Mariale USA-sse pildistamiseks saatma!
Veel vanem lugu läheb oma ajalooga tagasi valentinipäeva (no lubage mu laiskust naerda, eksole), mil ma ei saanud vastu panna ja pidin Elerile kinkima midagi morbiidset. Nagu näiteks viinapitsid, mis masstootmisesse minnes võiksid kanda mudelinimetust "valentinipäeva veresaun". Pildi neist klõpsutas Eleri, sest ka siin suutsin ma jääda naeruväärselt viimasele minutile. Mingisugusest disainist või tehnikast siin küll rääkida ei saa, aga noh, sellised nad on:
Ja meisterdatud on veel mõningaid ehteid. Tõesti, pildid on kehvad, aga ma loodan selles areneda. Kõiki tehtud asju siia vist üles ei riputakski, aga mõningad küll.

Selline on minu kokkuvõte vahepealsetest tegemistest. Luban edaspidi olla hoolikam ja käia kohusetundlikumalt üles märkimas nii oma tegusid kui ka lihtsalt inspiratsiooni pakkuvaid asju.

Kevadekuulutaja

2010-03-29T01:47:00.000-07:00

Vahepeal on minu näpuharjutustes pikk paus olnud. Kolimine ja koristamine on minult seitse nahka võtnud ja alles üleeile sain oma pärlid taaskord kapist välja võtta ja inspiratsioonil lennata lasta.
See komplekt läheb sünnipäevakingituseks Eleri emale ja ma tõepoolest loodan, et ma tabasin ka naela pihta. Eleri ette antud märksõnad olid "roosa" ja "naiselik" ning nende põhjal hakkasin ma mõtet veeretama. Et roosa üleliia tütarlapselikku muljet ei jätaks, sai juurde lisatud punaseid toone. Pean ütlema, et ma orienteerusin oma töös kolm korda totaalselt ümber, sest koguaeg tundus, et "see pole ikka see". Samas, lõpptulemusega olen ma rahul, ma loodan, et Eleri ja ta ema ka.

Seda ei tasu loomulikult mainidagi, et need minu tegemised siin ongi selgelt ainult näpuharjutused ja kõigiti on mul arenguruumi veel küllaga. Nii tehnilises valdkonnas, materjalivarudes kui ka puhtalt inspiratsiooni mõttes. Aga eks see ongi nii, et kui oskused on meisterlikult käes, tulevad ka paremad ideed ja paremad tööd.

Ja ehete pildistamine ning eksponeerimine on ikka paras kunst. Selles valdkonnas üritan ma samuti areneda.

Royal Blue

2010-03-06T22:24:00.000-08:00

Sai tükk aega nokitseda ja ausõna, kaelakee tegemisest oli mul lõpuks võrdlemisi kõrini, sest ta ei tahtnud mitte kuidagi omandada soovitud pikkust, mina aga hakkasin juba võrkpiste nägu minema.
Pean ütlema, et mulle väga meeldib, kuidas see komplekt välja tuli, kuigi sinine pole ehk muidu minu värv.

Käeharjutus

2010-03-04T00:01:00.001-08:00

Viimastel päevadel olen veidi näppu treeninud ja natuke meisterdanud ja mõtlesin, et panen "arhiivi" ka oma kätetöö. Ei midagi erilist, natukene nokitsemist, teades, et näiteks Lucy oskuste ja talendini on mul pikk tee minna (kui üldse mind keegi sellest väravast sisse laseb, kus Lucy oma oskustega on).
Kõrvarõngastes on kasutatud türkiissinisise Swarowski kristalle ja käepaela palus mule enda jaoks teha üks vana tuttav. Arvake ära, mis ta nimi on! ;)

Käeehe "Vaskuss"

2010-02-16T13:09:00.000-08:00

Juba päris mõnda aega sügelevad mu näpud suurest soovist jälle ehteid meisterdada. Otsustasin, et kõige esimesena tuletan meelde lihtsa "pärlipaela" meisterdamise.
Tavaliselt sobivad seda tüüpi käepaelad pigem varateismelistele, sest erksate värvidega annab lihtsalt sisse punuda näiteks nimetähti, südameid või teisi lihtsamaid kujundeid, kuid antud juhul andsid kolmevärvilised toon-toonis helmed väga efektse tulemuse. Presidendivastuvõtule just ei läheks, kuid näiteks tööle küll.
Kahjuks sai ehe mulle natuke suur, pärliosa pikkus on umbes 14,5 cm ja paeltega annab juurde anda vähemalt veel 10 cm.
Nii hea oli üle hulga aja jälle millegi sellisega tegeleda, kuigi jah, tegemist pole millegi üligeniaalse või erilisega, aga olen nüüd indu täis!

Sunshine award

2010-02-09T00:05:00.000-08:00

Vana aasta lõpp ja uue algus osutusid nii uskumatult kiireks, et märkamatult on juba veebruar. Vahepeal käisin ma ühes tervishoiuasutuses ja lasin üle vaadata, mis mu keha sees on. Tervishoiuasutuse töötajad arvasid, et midagi olulist on puudu ning, et ma olen võrdlemisi selgrootu. Seega, nad täiustasid mind veidi. Ja seetõttu olen ma ka mõnda aega Internetist eemal olnud.
Koju tulles avastasin ma aga hea meelega, et mind ja mu blogi on virtuaalselt tunnustatud. Ja veel enam, Lucy poolt, kelle oskusi, teadmisi ja loomingut ma väga hindan! Aitäh sulle, Lucy!

Nüüd on mul võimalus anda auhind edasi ja seega tunnustada ning muuta oma lemmikblogisid veelgi kuulsamaks.

Auhinna nö vastuvõtmisel on teatud reeglid:

Sunshine Awardi logo tuleb panna oma blogisse või postitusse.
Anna auhind edasi kaheteistkümnele blogijale.
Oma postitusse pane enda auhinnasaajate blogide lingid.
Teavita enda auhinnasaajaid Sunshine Award-ist postitades kommentaare nende blogidesse.
Märgi oma postituses ära ka see inimene, kellelt auhinna said.

Minu kaksteist nominenti on siin:

Mul pole õrna aimugi, paljud teist seda virtuaalset auhinda hindavad, aga mina valisin välja just need blogid ja inimesed, kelle tegemisi ma kõige rohkem jälgin, austan ja mis mind erinevates valdkondades inspireerivad. Ma loodan, et teisedki leiavad sellest listist uusi lemmikuid, kelle tegemisi piilumas käia!

Külma ilma naps

2009-12-22T13:01:00.000-08:00

Demonstreerin teile teist isemeisterdatud jõulukinki, milleks on arancello.
Arancello valmistamine pole üldsegi keeruline, küll aga peab varuma selle valmistamiseks aega vähemalt kaks nädalat ja enne seda piisavalt külma närvi, et toorained poodidest kokku otsida. (Võibolla, kui kodu läheduses on mõni spets ürdipood, on see lihtsam, aga mina käisin sada poodi läbi ja vanillikaunu ikka ei saanud.) Retsepti võite leida aadressilt: http://www.bbcgoodfood.com/recipes/8025/spiced-arancello
Ma küll pole antud momendil eriti pädev määramaks kangemate jookide tarbimiskõlbulikkust, kuid mekkimise kohaselt tundus, et on üpriski hüva jook, just eriti ürdilikööride fännidele.
Pudel, kuhu märjukese villisin, on ostetud Novaluxist ja tema eesmärk oli hoopiski saada vaasiks. Kaspar sobitas aga temale korgi ja ma üritasin pudelit kuidagi kaunistada, kuigi see oli võrdlemisi raske kui võtta eesmärgiks, et a) kink läheb meesterahvale ja b) tegemist on alkoholipudeliga. Pole tegemist just maailma originaalseima lahendusega, kuid lõpptulemusega olen ma üsna rahul.

Laisale perenaisele

2009-12-19T13:00:00.000-08:00

Demonstreerin teile täna oma tagasihoidlikke jõulukinke siis, lootes, et keegi, reetur, mind kingisaajatele välja ei anna! ;)
Sel aastal jäin ma ettevalmistustega hilja peale, seda enam, et ideaalis oleks ma tahtnud rohkem kinke ise meisterdada. Päris säästukinkideks neid nimetada ei saaks, kui lüüa kokku kõik meisterdamisele vaja läinud asjad (ka need, mis mul juba varemalt olemas olid), jääks väärtus selle lähedale, mille eest poest kingi ostnud oleks. Või noh, oleneb inimesest ja asjast. Aga minu jaoks ongi pigem oluline kinkida hinge ja südamega asju, kuhu natuke iseendast sisse pandud. Jah, minu oskused on veel nõrgavõitu ja ega ideedki midagi originaalset pole, kuid loodetavasti on see kena algus minu isetegemise traditsioonile aina materiaalsemaks muutuvas jõulusaginas.
Aga nüüd minu demonstreeritavatest kinkidest.
Otsustasin kinkida emale ja ämmale ilusates purkides küpsisesegu. Üritasin klaasivärvidega purke veidi kaunistada, kuigi see osutus oodatust raskemaks. Ma olin nii laisk, et ei viitsinud endale värve ja pintsleid juurde hankida ning rahuldusin sellega, mis mul juba kodus oli. Samuti ei ole ma sina peal kavanditega, kuigi peaks, sest neid värve läks mul üksjagu purkidelt mahapesemisele. Siit siis lugematud õppetunnid mulle, samas kasvanud soov veel klaasimaaliga kätt proovida.
Põhimõtteliselt võib "purgistada" ükskõik millise küpsetise kuivained, millel palju koostisosi. Vaheldumisi tuleks panna heledad-tumedad kihid ja kui neid väheks kipub jääma, tuleks kasutada kavalalt värvilist asendamist (näiteks tavalise suhkru asemel pruuni suhkrut jne). Lisada tuleb veel silt juhistega, kuidas kuivainesegust küpsetised saada. Enda purgid täitsin ma selle eeskujul: http://qsti.blogspot.com/2007/12/sdavad-kingitused.html
Loomulikult võib segu panna ka tavalisematesse purkidesse ja värvidega jändamise vahele jätta, aga ma tahtsin, et seda purki võiks hiljemgi dekoratiivsemal viisil kasutada. Näiteks, hoiustada suhkrut või teepakke.

Pildil on ka pisike pomanderipoiss. Kes pildi pealt aru ei saa, millega tegu, siis mandariini (aga miks mitte ka apelsini) sisse on torgatud nelgid, mis kokku annavad imemõnusa jõululõhna.

Mõne päeva jooksul peaks tekkima võimalus teile presenteerida arancellot ja pudeleid, kuhu ma need villin.

Mis oleks kui puhkaks savannis?

2009-12-15T11:41:00.000-08:00

Siin asju vaikselt seedides ja planeerides on selgeks saanud, et meie magamistuba ei saa tulema kuigi romantilist stiili. Vähemalt mitte klassikalises mõttes. Ma mõtlesin kaua, kuidas sobitada meie eriskummalist voodit korterimiljöösse (voodit näete kunagi hiljem, kuigi Kasparil on see juba valmis meisterdatud) ja tundub, et leidsin lahenduse - aafrika-stiilis magamistuba.
Meil oli juba selge, et magamistoas saab domineerivaks tooniks punane, sest sellises ruumis on väga hea magada. Vähemalt meie energeetikaga inimestel. Küll aga oleme arutanud, et kuidas teha see magamistuba eelmisest erinev, kuigi domineerima peaks ikkagi punane. Peast käis läbi klassikaline portega lahendus, aga mulle tundub, et ma olen leidnud midagi veel lahedamat!
(Pilt: http://www.africanwalldecor.com)
Lahendatud on lagede probleem - meid häris punaste seinte puhul valge lagi, siin oleks tume just toa ülaosa ja elevandiluu toon loob mulje valgest ja avarast ruumist. Nüüd on vaid iseasi, kas sellist lahendust oleks meie korteri tingimustes võimalik teostada.
Omalt poolt lisaksin ma kujukesi, vaase, potipalme... Omaette probleem on, et kogu minu praegune voodipesu on võrdlemisi teistsugust stiili, seega ma peaks endale vähemasti vastava voodikatte hankima...

DIY Lihtsalt ilusad inglikaartid

2009-12-11T01:21:00.000-08:00

Tõenäoliselt pole kõige targem idee näidata avalikus blogis enda meisterdatud jõulukaarte, sest nende saajatel kaob siis ära igasugune üllatusmoment, aga kuna ma ei suuda end tagasi hoida ja kuna Lelet andis mulle veel hoogu juurde, kirjutan ma ikka oma väikesest meisterdamisest.
Olgu siis öeldud, et need jõulukaardid näevad välja võrdlemisi tagasihoidlikud ja minimalistlikud, eriti minu kohta. Karl heitis mulle lausa ette, et mul puudub kompositsioon, efekt ja mis kõik veel. :D

Mida mul kaartide tegemiseks tarvis läks?
Kuna ma paberit ise teha ei jõudnud, ostsin poest akvarellpaberi. Mulle meeldib selle krobeline struktuur ja ma kasutan akvarellpaberit hea meelega ka pliiatsijoonistustel, sest see annab kujutatule justkui elu sisse. Plokk maksis umbes 20 krooni.
Poest sai ostetud ka hõbedane krepp-paber (10 krooni) ja hõbedane tintenpen (20 krooni). Eriti just metalliktoonides tintenpenide puhul tuleb vaadata, kui kvaliteetne ja hea katvusega see on. Kuigi ma ostsin enda meelest teada tuntud hea pliiatsi, osutus see uskumatult hädiseks ja vesiseks ning ma pidin iga joone korralikult üle tegema, et ilus jääks.
PVA-liim ja Swarovski kristallid olid mul kodus olemas. Eks kaunistuseks võib lisada omal soovil ükskõik mida, aga kuna mul need kivikesed olemas olid, ei hakanud ma rohkem pead vaevama.

Kuidas teha?
Absoluutselt oli kõige raskem krepp-paberist ilusate tiibade välja lõikamine, mis selle välimuselt väga lihtsa kaardi meisterdamise uskumatult keeruliseks tegi. Minu jaoks oli alguses üleüldse paras katsumus välja mõelda, millised need tiivad peaksid täpselt olema. Neid annab ju väga mitmeti teha. Lõpuks aitas mind veidi Karl, kes printeripaberist ilusad tiivad välja lõikas. Siis üritasin ma šablooni järgi krepp-paberist neid tiibu välja lõigata, kuid see osutus suhteliselt raskeks, seega ma sooitan: võtke printeripaberist välja lõigatud kujutis endale eeskujuks, millega samas stiilis üritate tiibu välja lõigata. Võibolla tuleb enne mitu korda proovida, aga tulemus saab ilus ja kõik kaartid veidi erinevad.
Lihtsam on lõigata järjest välja ära kõik tiivad, need seejärel PVA-liimiga kaartile liimida (pulgaliim ei ole selleks tööks hea, ausalt) ja siis joonistada tiivale lihtsalt aupaistega pea ja seelikuosa. Mina lisasin kaartile ka sõnumi "Häid Pühi" ja joonistasin väikesed tähekesed. Ühele tähekestest liimisin ka kristalli, mis kokkuvõttes aitas üldilmet oluliselt ilusamaks teha. Minu arvates said armsad ja südamlikud kaardikesed!

P.S. Mis puudutab fotosid, siis pole mul ei head kaamerat ega ka fotograafioskusi, seega vabandan!

Raport

2009-12-08T01:43:00.000-08:00

Ei-ei! Ma ei tohi enam käia vaatamas näpuosavate inimeste blogisid, sest ma muutun närviliseks nähes seda ilu, annet ja maagilisust! Näpud sügelevad, aga ma leian endale pidevaid vabandusi. Peab end käsile võtma, ega midagi.
Muuseas, raamatute ja plaatide sooduspakkumised on kurjast! Kurjast, ma ütlen! Ma oleks valmis kogu oma raha nende alla panema, jätaks külma kõhuga arved maksmata ja muudkui ahmiks endasse teiste inimeste andekust!
Loomulikult on kuum teema jõulukinkide vorpimine, aga mina olen praegu alles ideede tasandil. Neidki kipub vähe olema. Tahaks võimalikult palju ise meisterdada, kuid kardetavasti olen ma mõnevõrra hilinenud. Et kõike siiski ei jõua vist.
Remondi teemadel. Meil on siin väikest moodi seisak. Ülejäänud eluvaldkonnad on imenud endasse aja ja energia. Küll, aga, on vähemalt üks inimene tubli olnud - Kasparil hakkab meie voodi valmis saama. See on uskumatult ilus ja kuigi sobiks oma olemuselt hoopis näiteks palkmajja, pigistame silmakese kinni ja teeme paneelmajas maakodu romantikat.

See oli siis niiöelda raport, et kuidagi kompenseerida postituste vähesust. Vabandan väga!

Noor talent!

2009-11-12T22:09:00.000-08:00

Ma olen leidnud noore talendi! Tema nimi on Paula, ta on 13aastane ja ta elab Tartus. Ja oma vanuse kohta on neiul kõvasti silma disaini ja fotograafia peale! Aga vaadake parem ise!
candycraft.blogspot.com

Tahame üksteist, aga kätte ei saa!

2009-11-03T23:07:00.001-08:00

Blogi pealkirja all olev sissejuhatus lubab igasuguseid asju. Muuseas on seal mainitud ka käsitööd. Ma siis puudutan seda teemat täna.
Kooli ajal käsitöötund on minu jaoks võrdlemisi ajaraisk. Kõik sokid-kindad kudus lõpuks vanaema ja kuigi õpetajad seda tõenäoliselt teadsid, ei saanud nad seda kuidagi tõestada. Õmblemine mulle ei meeldinud, sest ma olen liiga perfektsionist asjade suhtes, mis meenutavad jooni. Kui ikka viltu või valesti, tuleb teha uuesti ja uuesti ja uuesti... Heegeldamine ja tikkimine läksid veel mingitmoodi, aga laiskus sai minust enamasti võitu. Ainsa asjana vaimustusin pärlitöödest, millega pikalt-pikalt tegelesin, kuni mu väikeõde ühel kaunil päeval mu pärlikarbi kuskile kummuli keeras... sinna ta siis jäigi.
Nüüd, mitmeid aastaid hiljem, surfan mööda Internetti ja vaatan kadedusega, mida inimesed oma enda kätega valmis meisterdavad ja mul on hirmus kade meel, et ma ei oska. Tõeliselt kade meel! Viimaste kuude jooksul olen endale kogunud mõned asjad, millega midagi meisterdada, isegi mõned niiöelda projektid on, aga eriti kaugele ma nendega jõudnud pole (oma osa võib olla ka sellel, et kõik mu asjad on korteris, kuhu ma veel lõplikult sisse kolinud pole).
Ma tahaks kohe kõike osata! Kududa, heegeldada, õmmelda, nõnda ehteid meisterdada nagu Lucy ja raamatuid köita nagu Viki... tahaks klaasi maalida ja siidi maalida ja niisama maalida... ooooohhhhh.... Aga kuna ma tahan kõike korraga, on tekkinud olukord, kus mul on mitme erineva valdkonna teostamiseks mõni asi, aga et üks asi korraga täielikult selgeks ja teostatavaks teha, mul vahendeid napib. Praegu tundub mul käsitööga olevat selline kirglik seebika armastus, kus me tahame üksteist, aga kätte ei saa!

(Pilt: www.jimandellen.org)

2009-10-29T06:01:00.001-07:00

(Pilt: www.stylebydesignltd.co.uk)

2009-10-29T05:51:00.000-07:00

Kas pole mitte imeline?

(Pilt: desiretoinspire.blogspot.com)

Mitte mingit märki muinasjutust

2009-10-27T22:00:00.000-07:00

Kolimine on ikka ja ainult läbinisti proosaline teema. Asjade kokku pakkimine võttis aega terve pika päeva, hoolimata sellest, et osad asjad olin ma juba varem kokku pannud ja ära saatnud. Teised lohutasid mind, et küll on hea - saab ülevaate asjadest ja sellest, mis on vaja ära visata. Et inimene kogub endale asju, mida tal tarviski pole.
Nomaeitea. Ma viskasin ära ajalehti ja muud paberipahna, mis dokumentide, raamatute ja märkmike sekka siginenud olid. Mõned mittevajalikud plastkarbid ja remondist jäänud asjad said ära visatud ja... õigupoolest, see oli vist ka üpriski kõik. Olen ikka iga natukese aja tagant oma elamise üle revideerinud ja üritanud üleliigsetele asjadele kohta leida. Selgeks on saanud see, et natuke katki või oma välimuse kaotanud riideid ei kanna keegi kodus ka. Mina ka mitte, kuigi vahel tekib eestlaslik instinkt hoida kõik alles - mine tea millal vaja võib minna. Kui ma mõned kuud tagasi endale selle selgeks tegin ja lootusetud juhtumid minema pildusin, sai selgeks, et tegelikult on kapis ruumi küll, kuid kahjuks pidin tõdema, et mul pole endiselt midagi selga panna. Oijah, miks naiste elu peab nii keeruline olema!?
Aga tagasi kolimise juurde. Umbes peale nelja tundi asjade pakkimist ja üritust korterisse kastide ning kottide kõrvale ära mahtuda, oleks hirmsasti tahtnud kõik asjad rõdult alla visata. Mõne aja pärast oleks hea meelega ise rõdult alla viskunud. Mitu korda Kaspar kuuendalt korruselt hunniku asjadega üles-alla käis, ei tea me keegi kokku lugeda, aga ma tervitan "soojalt" korteriühistut Allee, kes ikka pole suutnud täita seadust, mille kohaselt peab igas kuuekordses majas olema TÖÖTAV lift (teeme siis nalja ka: lift töötab, aga temaga saab ainult alla sõita, haa-haa)! Kaspari jaoks on hullem alles ees, sel nädalal tuleb mööbel kuidagi minema vedada.
Ja uuest korterist. Mõnda aega olen ma kodutu, kuni tekib võimalus minna ja seal asja enam-vähem korda saada. Remonti hakkame sees elades jooksvalt tegema ja oleme isegi kokkuleppele jõudnud selles, millest me alustame. Mina, kärsitu inimene, tahaks ammu, et meil oleks värvilahendused enam-vähem välja mõeldud, aga senini oleme kokkuleppe saavutanud vaid köögi ja magamistoa osas. Vaidlused jätkuvad.
Mul on mingil põhjusel selline karvane tunne, et Kaspar ei taha midagi kuulda ploomilillast ja vaarikaroosast, ei tea miks küll?

(Pilt: www.nataliedee.com)

Lastetuba vanematele?

2009-10-24T06:06:00.000-07:00

Kui inimene kujundaks endale kodu, kus paljud jooned pärinevad antiikstiililt, kuidas tuleks lahendada lastetuba?(www.apartmenttherapy.com)
Midagi sellist on ema silmale ilmselt ilus vaadata, kuid ilmselt ei julgeks laps eales kutsuda külla lasteaia- või koolikaaslasi. Seinte peal peavad ju ikka ringi hüppama Lotted ja muud loomad...(www.cafemom.com)
Pipi-stiilis vallatud toakesed on ka lahedad. Ja kindlasti mitte nii perfektsust ja korda nõudvad kui see kõige ülemine. Lapsed ju ikka armastavad mängida ja seada üles oma nukuelu. Kuidas sa ütled lapsele, et ole hea, korista oma nukud nüüd ära sealt kapipealt, see ei sobi emme sisekujundusega?(designholeonline.com)
Oleks see vast vahva lastetuba! Milline kapike ja voodi!

(designholeonline.com)

Ma ikka endiselt ei suuda leppida modernse joonega. Kui minu silmis on niigi raske leida esemeid, mis koju sobiksid, ei oska ma arvatagi kui keeruline võib olla ühe lastetoa kujundus. Paraku, kardan, et vanematel on raske võidelda nende tegelastega, kes läbi multifilmide rahaks on tehtud. Ja veel hiiglama suureks rahaks! Ja kuna kõigil teistel on, ei jää pahatihti vanematel ka muud üle kui katta lapse lemmiktegelase pildiga seinad, voodipesu...
Mul on õnneks veel aega selle teema üle pead murda. Kuigi vahel juba praegu tahaks koju tarida lasteasju, mida veel kuskil kasutada pole. Veel vähem ladustada.
Ja tekib küsimus, kellele seda lastetuba siis tegelikult sisustatakse. Vanematele või lapsele?

DIY Tuunime mantlit

2009-10-06T04:50:00.000-07:00

Mul oli olemas üks vana, kuid imeilus rahvariidevöö, mille päritolu ma kahjuks ei tea (kui keegi oskab öelda, kommenteerigu julgelt). Ja üks villane talvemantel, mis eelmisel aastal New Yorkerist ostetud sai. Mulle tundus, et see mantel on veidi igav ja tekkis idee, anda toreda vööga mantlile hoopis uus ilme.
1. Säti mantel kuskile puule kenasti rippuma.
2. Vaatle mantlit, vali välja koht, kuhu vöö võiks kõige paremini sobida.
3. Alusta ühest otsast vöö kinnitamist nõeltega. Vaata pidevalt üle, kas ja kuidas vöö jookseb ja klapib. Tõenäoliselt tuleb seda vööd sul veel mitu korda kohendada.
4. Proovi mantlit selga. Keeruta peegli ees ja vaata, kas vöö on kenasti paigas. Mõtle, kas sa seda tegelikult ka kannaksid.
5. Kui kannaksid, võta mantel seljast ja asu käsitsi vööd kinni õmblema.
6. Kanna uhkusega!

Vabandan piltide kehva kvaliteedi pärast!

Üürika-romantika

2009-09-30T21:12:00.000-07:00

Tundub, et lõpuks saan minagi teile näidata midagi, mida ma oskan! Küll piiratud ressurssidega, kuid ikkagi! Lahti läheb uue pesa remontimine, mis küll, jah, täielikult meile ei kuulu, kuid saab sellegi poolest olema mõnus ja hubane pesa ning me üritame seda luua materiaalselt minimaalsete vahenditega!
Eks kindlasti kunagi tuleb aeg, mil saame kodu teha ainult enda jaoks ja siis täie maksimumiga kõiges, kuid praegu veel kujundame üürika-romantikat! Ma väga loodan, et keegi kusagil saab mingisugust kasu minu tegemistest (kasvõi eeskuju selleks, mida ei tohiks kunagi teha :D) ja, et minu remonditeemalised sissekanded ei jää rõõmuks vaid mulle!

Pilt aadressilt: home.howstuffworks.com

Ninnu-nännu-nunnu

2009-09-29T10:24:00.000-07:00

Ma tahaks öelda, et need siin on minu meisterdatud, aga pole! On hoopis ühe usina noore naise Kerli armas ja soe (igatpidi) kätetöö. Õelutsejad saaksid ju öelda, et igaüks teeks valmis, aga mina näiteks pole selleks suuteline (vähemalt veel). Isiklikud lemmikud on Kerli meistedatud voldik-sussid!
Kes endalegi selliseid ihkab, võtku ühendust, ma viin teid Kerliga kokku!

Õhulised lihaampsud

2009-09-23T00:45:00.001-07:00

Täna jagan ma teiega imepäraselt mõnusat retsepti, mille Kaspar välja mõelnud on. Head nime me neile leidnud polegi, aga kui kellegil idee tuleb, andku aga teada.

Tarvis on:
300g hakkliha või lihatükikesi
1 tomat
5 redist
2 muna
50g riivsaia
50g nisukliisidd
1 keskmine sibul
4 küüslauguküünt
2spl sojakastet
basiilik
oregano
sool
pipar
till
paprikapulber

Peale:
sinihallitusjuustu
paprikapulbrit

Pane kõik komponendid köögikombaini ja lase pasteetjaks seguks (või riivi hakkliha sekka ülejäänud koostisained). Pane segu tordipritsi või kilekotti, mille ühte otsa tee auk ja lase muffinivormi või ahjuplaadile keeruna. Iga koogikese peale pane tükk sinihallitusjuustu ja puista üle paprikapulbriga. Küpseta sufleed 200 kraadi juures umbes 15 minutit.

Magusam kui mesi...

2009-08-26T13:25:00.000-07:00

Me veedame suure osa oma elust magades, seega peaks olema magamistuba ja voodi ideaalilähedased. Et õnnetunne valdaks nii uinudes, magades kui ka ärgates.
Kui ma ükskord jõuan nii kaugele, et asun sisustama päris, 100% omas kodus, magamistuba, saab see olema üpris minimaalne. Ei, ma ei kavatsegi oma harakalikku edevust välja vahetada minimalismi vastu, kuid olen veendunud, et magamistoas tohiksid olla vaid vajalikud mööblitükid - voodi, ehk ka öökapikesed, võibolla veel mõni asi, kuid kindlasti ei paneks ma ideaalis magamistuppa telekat, arvutit, riidekappi, peeglit või muud taolist. Miks? Need hajutavad energia, mis peaks olema magamistoas. Ikka klõpsab sõrm puldi peal ja jällegi üürgab see televiisor. Mõnel pereliikmel on kapist midagi üliolulist vaja just siis kui sina just puhata tahaksid või midagi muud taolist.Mis puudutab peegleid, jõuame Feng Shui-ni, mida mina, vana loll, ka usun ja üritan järgida. Nimelt, magamistoas ei tohiks olla peeglit nii, et voodis oleva inimese kujutis peeglist paistaks, sest peegel, va kurinahk, salvestab inimeste energiat. Samuti, ei tohi olla voodi asetsetud jalutsiga uksest välja, sest seda nimetatakse nn "surnud positsiooniks" - sinu energia jookseb otse uksest välja.
Huvitava faktina olgu mainitud see, et Feng Shui seisukohalt on heledad toonid mehelik, tumedad aga naiselik energia. Sealjuures, magamistoas peetakse just naiselikku energiat soodsamaks, mis aitab lõõgastuda ja puhata.Ja me jõuame taas selleni, et mulle meeldib vanaaegne hõng (mis ei tule ilmselt enam üllatusena). Ma jumaldan pitside ja lilledega voodipesu, padjakesi ja kõike muud sarnaselt romantilist.
Pean ütlema, et mulle tekkis üks päris vahva voodikatte idee, kuid ma ei tea, kas ma selle ka teostatud saan.
Ideid, muide, kipub mul olema viimasel ajal hulgim. Kahjuks, seni pole minust praktilise poole tegijat olnud ja asjad on kuidagi unustusse vajunud. Ma tõepoolest loodan, et varsti saan siia riputada ka pilte neist asjadest, millega ma ISE hakkama olen saanud!

Teepidu nukkudega

2009-08-14T01:48:00.000-07:00

Noorele perele kingitakse kõikideks puhkudeks koduseid asju. Mitte, et see mind kurvaks teeks, vastupidi, aga alati tuleb lisakommentaar: "me ju ei teadnud, millised asjad sulle meeldivad". Võibolla oleks tarvilik panna lähedastele üles nimekiri, kus veel puuduvad asjad kirjas on ja mida tähtpäevade puhul kinkida võiks (oh, ma sooviksin, et mu sõpradel oleks ka sellised). Ja lähtuvalt sellest avaldangi ma teile oma eelistused ühe suure fetiši, nõude osas.
Eelkõige armastan ma nõusid, mis on vanaaegse hõnguga. Romantilised lilled, kuldääred, reljeefsed kaunistused... Et toiduisu tekitaksid juba nõud ise, mitte ainult toit.Ma ei ütle, et modernse disaniga nõud mulle ei meeldi, vastupidi, meeldivad väga, aga sellistel rafineeritud asjadel on oma hõng. Vahune, magus, pehme... nagu unistus. Eks see meenutab kõik lapsepõlve mängu nukunõudega. Seda illusiooni, et täiskasvanuks saamine on midagi hädavajalikku ja ilusat. Et siis saabki laotada lauale oma kõige ilusama pitsilise laudlina ja panna lauale oma kaunite roosade roosidega portselanserviisi ning ajada lõbusat tühist juttu oma sõbrannadega... siis tundus, et see ongi täiskasvanuks olemine!Mul on kahju, et üheksakümnendate algul polnud Eestis kõikide selliste vanaaegsete asjade säilitamine kuigi populaarne. Ameerikalik plastik ja värvilisus suretas palju välja, tegi hoolimatuks. Nii on meiegi suguvõsa seas kadunud palju imekauneid ja praeguseks (kasvõi emotsionaalselt) väärtuslikke asju, mida tollases moeihaluses tarvilikuks pidada ei osanud. Aeg-ajalt kondan ma mööda vanaema kodu ja üritan kolaks kuulutatud asjade seast pärleid üles leida. Ja vahel leiangi. Vahel tuleb mulle mõne asja olemasolu sootuks üllatusena või lööb äratundmisrööm silme eest mustaks kui Zeniidi välklamp.Ja kui te leiate oma kapiavarustest sellise hõnguga asju, kuid ise neist ei hooli, võite ilma valehäbita minuni toimetada. (Kuigi ma tean, et seda ei juhtu!)

Kõik pildid pärit Googlest!

Kodu süda - köök

2009-07-24T04:32:00.000-07:00

Armastus käib kõhu kaudu ja söök tuleb köögist, seega, et saada palju-palju armastust, peab olema köök ideaalne! Ikka koguneb pere kokku kööki, et arutada läbi kõik olulisemad asjad. Lapsed joonistavad köögilaua taga. Paljudes peredes tehakse töö- ja kooliasjugi köögilaua taga, sest seal on mõnus istuda tee- või kohvitassiga, aeg-ajalt aknast välja kiigata ja küpsiseid nosida. Köök on kodu süda!
Ma ei armasta steriilseid ja klanitud asju. Mulle meeldib edevus, ülevoolavus, ehedus, kitš, romantika. Need kõik on küll üsna vastandlikud asjad, kuid edukalt kombineeritavad. Seega, oma tuleviku köögis jäävad ära moodsad ja siledad pinnad ning domineerivad antiikse- või retrohõnguga asjad.Vask, tume puit ning samas linased tekstiilid ja peenutsevad pitsid tõmbavad mind. Kodune ja soe tunne on köögi juures olulisem kui miski muu. Et akendel kasvaksid ja levitaksid oma apetiitseid aroome maitsetaimed ning sahvririiulitel ilutseksid imekaunid sildistatud moosipurgid. Et vihmastel sügisilmadel oleks puupliidi all alati tuli ja raual podiseks kann kuuma kohviga...
Ja mulle tundubki aina enam, et pideva moderniseerumise taustal on inimesele vaja rahulikku ja looduslähedast keskkonda, kus ei pea haarama Tšillit Pängi järele iga tekkinud plekikese pärast ning meelt ei morjenda poriste kummikutega tuppa jooksnud laps. Võtad külma kõhuga mopi ja pühid põranda puhtaks, sest jumal tänatud, valget hirmkallist pärsia vaipa sul pole.
Ühes mõnusas köögis on kõik organiseeritud ja käe-jala juures. Mitte aga üleorganiseeritud nii, et vajad plaani või kaarti, et leida üles oma parim kööginuga. Sest organiseeritus muutub kergelt kauni väljanägemisega kaoseks.
Jääb vaid üle loota, et ühel päeval kutsun ma teid kohvi jooma oma üliilusasse sooja ja mõnusasse kööki!

Kõik pildid pärit Googlest.

Ideed ja inspiratsioon

2009-07-02T23:11:00.000-07:00

Jah, jälle üks uus blog! Aga seda kindla eesmärgiga- talletada ja arendada ideid ja inspiratsiooni, sest mida aeg edasi, seda enam keskendun ma kodustele proosalistele asjadele. Nagu ma enda põhiblogis (pentsa.blogspot.com) mainisin, on mind järjest enam vaimustanud idee isetegemisest ja taaskasutusest, mida ma ka jõudumööda täita üritan. Ja siia ongi hea koguda leide ja ehk isegi demonstreerida isetehtut, kui asi kord nii kaugele peaks jõudma.
Tegemisel on mul mitu asja, kuigi praegu tundub, et valmis ei saa need vist küll kunagi. Taastan üht nõukaaegset söögilauda ja kuna tal otsene rahaline ning ajalooline väärtus puudub, tuli idee peale restaureerimise põhiosa talle lauaplaadile lilled maalida. Elame-näeme!
Tasapisi meisterdan ka väikest lepatriinudega pitskardinat, millel kindlat kasutuseesmärki veel polegi. Üritan rohkem meelde tuletada heegeldamist ja mustri lugemist, aga kui asi midagi väärt on, küllap ta ka endale koha leiab. Ja kilekotis ootab mind ees hunnik retro-köögirätikuid, mis endale pitsi tahaks.
Ideid, mida teostada tahaks, on palju. Ja kuna ma nii noor olen, usun siiralt, et ma jõuan kõike veel omandada ja teha. Ainult veidi kannatust! Ja seniks kuni ma eelmisi projekte lõpetanud pole, on siia hea oma ideed kirja panna, et need hiljem üles korjata ja valmis teha.
Tänast sissekannet olen illustreerinud piltidega, mis mind kodusisustuse juures inspireerivad. Ühtpidi unistan ma romantilisest "luitunud" vintage ilmega maalähedasest kodust, kuid samas lööb välja minu harakalik edevus ja kitši-armastus. Ja eks selles rütmis on ka varem mainitud laua idee.
Siia kõrvale hakkan koguma toredaid aadresse, millelt saada ideid kokkamiseks, aianduseks, käsitööks ja kodusisustuseks - ehk leidub ka keegi peale minu, kes sellest midagi saab!

Kõik pildid pärit Googlest.