Seletuskiri

Ei teagi, kuhu peaksin oma silmad suurest häbist ära peitma! Viimasel ajal pole ajad blogimiseks just soodsad olnud, või õigemini, kõik muu on võimust võtnud.

Jõulude ja aastavahetuse paiku valdas mind nii suur ja üldine väsimus. Kõike sai kuidagi liiga palju ja korraga, ja mitte ainult käsitöö vaatepunktist. Peale oktoobri lõpus toimunud operatsiooni ei olnud enam lihtne tagasi ree peale saada, just eriti vaimselt. Paljud asjad olid kuidagi rööbastest maas ja ma ei saanud enam isegi pihta, mis ma nüüd täpselt võtma või jätma pean. Asjale lisas "põnevust" haav, mis otsustas mädanema hakata ja ma sain üle kuu aja maadelda, et jälle asju korda saada. 

Jaanuar pakkus uusi tuuli ja uusi alguseid. Üheks suuremaks muutuseks oli meie kolimine Kaspari maakodusse.

See on naljakas, kuidas soovid vahepeal vindiga täituvad. Ma olen koguaeg tundnud, kuidas korter mind piinab ja kiusab, kuidas ma ei sobi linnakeskkonda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et need soovid nii kiiresti täituvad.

Me ei ole oma elus veel selles etapis, et luua kohta, kuhu jääda. Haridustee on pooleli, tulevikku ei tea ette. Seega sobib meile hetkel see lahendus, et hoolitseme tühjaks jäänud maja eest. Samas, see on Kaspari vanematekodu ja meil pole kahju siia läbi tööde ja tegemiste panustada, sest isegi kui sellest ei saa lõpuks meie "päriskodu", on see seda väärt olnud. 

Pean siinkohal kiitma oma ämma ja kadunud äia, kes on osanud teha väga ilusa, mõnusa ja koduse pesa, kus on hea olla. Vana mööbel, maalähedus, ilus aed... see on kõik see, millest ma unistanud olen ja kuhu ma sobin. Nüüd me lihtsalt kohandame teatud asju oma pere vajaduste järele. Kõik pole veel sugugi tehtud, plaanis olevaid töid on palju ja kevadel tuleb alustada usinaid tegemisi ka õues, aga see on meie perele hoopis mõnusam ja parem elukeskkond. 

Teine väga oluline muutus uuest aastast on see, et ma läksin tagasi kooli. Möödas on esimene koolinädalavahetus ja veel pole olemas rütmi, kuidas asjadega toime tulla, kuid ma olen rahul ja õnnelik, et selle sammu astusin. 

Kuigi enamus mu vabast ajast on kulunud pakkimise, sorteerimise, koristamise, kütmise (eriti külmalaine ajal) ja muude koduste tegevuste tähe all, jõudsin imekombel valmis meisterdada ka ühe albumi ühe pisikese poisi sünnipäevaks. Kaaned on kaetud paksu scrapbookingu paberiga ja selg naturaalse nahaga. Lehtedeks on akvarellpaberid.

Edasisi plaane on palju, aga täitmise kohta ausõna anda ei julge. Nüüd tuleb end häälestada hoopis teistsugusele töörežiimile, igas mõttes.