Uued trikid

Kunagi aasta alguses otsisin kaartide tarbeks mõnda ideed, kuidas neid kaunistada lilledega. Ja leidsin! Valmis sai meisterdatud terve uhke valentinipäeva kollektsioon, mida pildile, kahjuks, püüda ei saanud. Nende rooside lihtsus ja välimus on mind pannud pead murdma veel igasuguste materjalide ja edasi arenduste koha pealt.

Selline näeb välja autori õpetus. Lähemalt saad uurida SIIN.

Ja selline on minu teostus. Kaugel täiuslikkusest:

Ühel päeval rändasid mõtted märkmiku tegemise suunas ja kaunistusena lõid silme ette just need roosid , mis muidu tundusid olevat täpselt ideaalsed, aga...
...mitte kuigi vastupidavad. Märkmikku pistad kotti ja laod sellele peale teisi asju. Vaid riiulit kaunistama ei ole ju märkmikud mõeldud. Ja nii mu mõte liikuski polümeersavile.

Fimot materjalina ma ei hinda. Tehislik, tühi, võlts. Sisuliselt ju plastik ja plastikut ma oma eheteski enamasti ei kasuta. Mind ei võlu sõna "Fimo", ma ei näe mõtet veeretada kümmet roosat pärlikest, mille puhul pole midagi erilist, omanäolist. Seega, kaua ei olnud mul plaaniski Fimot kätte võtta. Neelasin silmadega teiste suurepäraseid töid, Heliivika roose, näiteks, seega, ma tõesti arvan, et Fimo on väärt ainult siis kui sellega luua midagi, mida ei ole muidu saada või mille teostamiseks muid võimalusi pole.

Antud rooside puhul tekkis esimene konkreetne põhjus. Juba mõnda aega tagasi ostsin ideele mõeldes alustuseks veidi polümeersavi ja jätsin idee ootama. Silme ees on visuaalne kujutlus valmivast märkmikust, haarasin lõpuks eile õhtul härjal sarvist ja asusin rooside kallal pusima...

Ja siin nad on!

Ma ei teagi, kas asi oli konkreetselt mulle sattunud Fimo Classic partiis, minu oskamatuses või kümnes muus põhjuses, aga täpselt sama tehnika järgi neid roose ma teha ei saanud. Mul ei õnnestunud Fimo piisavalt õhukeseks rullimine, et selles tehnikas roosid oleksid kenad jäänud. Servad olid paksud ja koledad.
Siis lähenesin asjale teisest nurgast, vormides vorstikesed, mille lamedaks surusin ja sarnaselt algsele ideele kokku rullisin.
Päris mitu kägardasin kokku ja alustasin uuesti. Töö käigus sai selgemaks, kuidas paremini ja ilusamaid teha, kuigi nad ükski pole täiuslikud. Lõpus, kui vaid veidi punast savi alles oli, tahtsin proovida, kuidas koos türkiissinisega jääks. Pean tõdema, et mitte kõige paremini ja kohati kippus sinine mõranema, lahti tulema ja muid trikke tegema, seega sinisega roosid pole just kõige kenamad, nii, et pean veel õppima, kuidas neid roose siiru-viiruliselt paremini teha saaks, sest värvid ise on võrratud!

Tegin ka pisikese nööbi tütre jaoks, tõenäoliselt kaunistan sellega ära ühe sekkarist ostetud kleidi, millel ees tillukene auk on. Aga võib-olla tuleb mõni hoopis parem idee.

Millal märkmiku enda kallale asun, ei teagi. Tulemus saab aga kindlasti jäädvustatud ja teiega jagatud.