Pärlitega mängimine on minu jaoks juba aasta aega olnud mõnus hobi ja pinge maha laadija. Kahjuks, siiani olen ma saanud sellesse liiga vähe aega ja raha investeerida, ja nii jooksevad mu mõtted ammu kusagil kaugel-kaugel ees. Näiteks polümeersavini pole ma ikka veel jõudnud ja Ljudmila blogi viib mind mõtetes ehteparadiisi... Kui ainult, kui ainult valdaks sellist tehnikat!
Mõneti ma küll tunnen, et mu hektiline tõmblemine väljendub ka ehteteos (aga võib olla käsitöös üleüldse), ma pole isegi stilistiliselt kunagi millelegi kindlale truuks jäänud, mistõttu minu garderoobist võib leida liblikalikult lendlevaid überarmsaid hõlste, kui ka rokitsikile kohaseid elemente. Vaadates kogenumate ehtemeistrite tegemisi, on mingid jooned ikkagi läbivaks, käekiri on selgelt ära tuntav, aga enda puhul on kõik ikka üks kirju sigri-migri. Mõneti tundub, et pidev karglemine takistab mu arengut, sest selle asemel, et töötada samas stiilis paremuse poole nii disainis kui tehnikas, proovin ma ühte, teist ja kolmandatki, ilma ainsatki neist perfektselt valdamata. On täiesti võimalik, et mõeldes mõningatele valminud asjadele, mis on saanud head tagasisidet, üritan ma edaspidi ühtsemat stiili hoida ja luua. Rõhk sõnal "üritan"!
Ühtlasi on probleemiks see, et mul pole käe pärast fotoaparaati. Ei kehva, keskmist ega head. Selle tõttu on ehk pool minu näpuharjutustest jäänud arhiveerimata, näiteks viimane, nn "Valentinipäeva kollektsioon", mis läks kingitusteks armsatele inimestele, sinna juurde minu katsetused kaartidega...
Siit jõuamegi sujuvalt järgmise suure soovini - köitmine, kaardid jms paberiga seotu. Vaatan näiteks Viki ja Kristiina töid ning vesistan. Mul on väikesest peale nõrkus märkmike ja muu paberipudi peale, mu jalad lähevad lausa nõrgaks ja ma olen nende peale vahel päris korralikke summasid kulutanud. Mõte sellest, et ma võiksin ise oma kätega midagi sellist teha, teeb mind ärevaks ja mu silmadesse tekib kummaline tuluke. Tegelikult, see on täpselt seesama tunne, mida ma seoses ehetega tajun.
Eks kaardikesi lihtsamate vahenditega meisterdan ma küll, aga tahaks, oh kui väga tahaks, põnevaid pabereid ja muid kelli ning vilesid...
Ma väga loodan, et mul ei kulu aastaid jõudmaks mõnda vastavasse töötuppa ja samuti loodan, et leian võimaluse enda vastavaid ahvatlevaid vidinaid hankida, kuigi, käsitöö on kallis hobi. Südamega tehes ei tule see üldse mitte odavam kui näiteks ekstreemsport, sest inspiratsioon vajab varuga materjali. Ja ma tunnen, et ma vajaksin küll juba ammu sponsorit, sest rahakott ei jõua soovidele järgi, kohe üldse mitte!
Terve kooliaja olen käsitöö tunni suhtes üsna... tõrjuv olnud. Minu kannatuse tase on alati väga madal olnud - liiga kärsitu, et oodata, millal silmustest müts saab ja sigavihane kui õmblemisel 1 millimeeter mööda läheb... Samas, pea on ideid täis, eelkõige selleks, et endale ja perele isikupäraseid asju teha. Ja kuna mul on kaks väikest last, tuleb väike kahjutunne, et ma ise pole neile ühtegi tekikest, mütsi, ega muud säherdust, teinud. Tekib tahtmine kõike jälle nullist meelde tuletada, aga samas on väike hirm, et kui ma nüüd ostan endale kõik need vardad ja nõelad ja lõngad... äkki ma olen olen endiselt sama kärsitu ja nad jäävad lihtsalt nukralt vedelema. Üks hea käsitöölisest tuttav, Eneli, lohutas mind, et temal oli samuti, aga lapsed saades hakkas ta end lihtsalt harjutama ja praeguseks võikski tema teine nimi vabalt "käsitöö" olla.
Ja mitte ainult ei taha ma kududa, heegeldada, tikkida ja õmmelda, vaid hirmsasti tahaks viltida! See kohe tundub olevat selline asi, mis mulle sobiks!
Aga mida veel? Oh, üüratult palju! Ma tahaks käia mingitel kokanduskursustel. Tahaks edasi arendada oma joonistamisoskust. Tahaks õppida graafilist kunsti. Tahaks tegeleda fotograafiaga. Tahaks voolida. Tahaks teha siidi- ja portselanmaali. Tahaks uuesti lilleseadega nokitseda... tahaks-tahaks-tahaks...
Nagu te mõistate, ongi minu kõige suuremaks probleemiks see, et ma tahan kõike korraga, korjates tükikesi ühest ja teisest, proovides sadat asja jupikaupa, ühtegi valdamata, sealjuures omades liiga vähe ajalist ja rahalist ressurssi!
Oo, käsitööjumal, näita mulle valgust!
Mulle niiiii väga meeldib, kuidas sa kirjutad!!! Ma usun, et mingi hetke pärast tekib sul aeg ja võimalus kõiki neid asju katsetada ja ma ootan juba SUUURE huviga tulemusi! Käsitöö tunni kohta ütleks nii palju, et mul oli see ükskord tunnistusel 2 !!! Aga nüüd siin olen avastanud, et kui asju oma tempoga teha on jube mõnus! Mul mitu kudumisprojekti valmis, mõned pooleli ja inspiratsiooni rohkem kui küll! Tehnika kaa paraneb näe! Varem mõtlesin, et palmiku kudumine on maailma kõige keerulisem asi, nüüd vaatan valmis kootud asja ja oskan ise mustri paberile panna! Ma praegu ei koo nii palju kui tahaks, sest need asjad on kõik tarvis pärast Eestisse toimetada, aga koju jõudes on plaanid suured! Tiina Saago ei usuks ilmselt oma silmi, kui ta mind praegu näeks:D
ReplyDeleteAga palju palju edu sulle! ootan huviga pilte!